Valitsuskoalitsiooni koostöö on lõppenud. Hoolimata pingelisest julgeolekuolukorrast ja segadusest maailmapoliitikas otsustas peaminister Kristen Michal, et kõige efektiivsem on moodustada valitsusliit, mis omab riigikogus minimaalset enamust, kirjutab koalitsioonist välja heidetud sotsiaaldemokraatide peasekretäri kohusetäitja Priit Lomp.
Sündimas on Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioon, millel ei ole ilmselt kahe aasta pärast, riigikogu valimiste eel, aga võib-olla juba varem parlamendis enamust. Riigikogus pole paraku seni võimalik ilma Reformierakonnata toimivat valitsust moodustada, sest oravatel ja kõigele vastu oleval EKRE-l on kahe peale enamus. Rahvas saab anda oma õiglase hinnangu alles 2027. aasta valimistel.
Sotsiaaldemokraatidele pannakse praegu süüks, nagu oleksime paljusid kriitilisi eelnõusid blokeerinud. See ei ole tõsi. Tegelikult muretseb peaminister oma erakonna kukkuva reitingu pärast, mille põhjused peituvad tema enda erakonna ministrite vastutusala segadustes. Jutt käib eeskätt energeetikast, julgeolekukuludest ning keskkonna- ja majandusküsimustest.
Kui rahandusministril (Jürgen Ligil – toim.) on tavaks töö ajal sotsiaalmeedias partnereid ja oponente mõnitada, siis ei peagi see sotsiaaldemokraatidelt ega ühiskonnas laiemalt aplausi pälvima.
Sotsiaaldemokraadid on valitsuse otsustes olnud vajalik filter, mis on taganud, et väljapakutud lausparempoolsed lahendused, millel puudub ühiskonnas laiem toetuspind, läbiksid kriitilise «reha» juba eos ning saaksid ka vajalikud parandused. Näiteks olime otsustavalt vastu pensionide kärpimise plaanidele. Koalitsioonis oleme kaitsnud põhimõtet, et riik peab eksisteerima ka pealinnast kaugemal.
Viimastel kuudel olime kriitilised algatuste suhtes, mille puhul teostaks riik kokkuhoiupoliitikat ühiskonna nõrgemate ehk laste ja puuetega inimeste arvelt. Veebruari alguses ütlesime kindla ei majandusminister Erkki Keldo ettepanekule hoida kokku vähenenud töövõimega inimeste arvelt, mille tõttu saaks otsest kahju 23 000 vähenenud töövõimega töötajat ja nende tööandjat. Tööandja vaatest on sisuliselt tegu maksutõusu ja Reformierakonna maksufestivali jätkumisega.
Olen osalenud ligi aasta koalitsiooninõukogu töös. Peamised lahkhelid on sotsiaaldemokraatidel olnud «kahesajastega» – peaminister on selgeid seisukohti võtnud kahjuks harva. Olgu siin näiteks konkurentsiseadus, mis on juba õige ammu saadetud mõistlikul kujul valitsuse poolt riigikogusse ning kus peaministripartei on andnud viimastel nädalatel Eesti 200 poliitikute survele järele. Seadus, mis oli tehtud inimeste kaitsmiseks kõrgete hindade eest ja konkurentsikuritegude uurimise lihtsustamiseks, saab nüüd hoopis vastupidise suuna.
Teine huvitav segadus on olnud välistööjõu kvoodi suurendamisega, mida partnerid meilt nõudsid ja mida me tõesti ei toetanud. Selleks on hulk põhjusi. Esmalt see, et eelmisel aastal ei tulnud kvoot täis, sest suur hulk välistööjõudu tuleb Eestisse väga erinevate eranditega ning ei lähe kvoodi alla. Samal ajal on töötuse tase meil viimaste aastate kõrgeim ja esmajärjekorras on Eesti riigi asi seista Eesti inimeste toimetuleku ja hea käekäigu eest.
Oluline on ka see, et välistööjõukvoot ei too siia ainult töötajaid, vaid ka nende pered. Suurenev kvoot tooks Eestisse igal aastal ligi 10 000 uut inimest, meie aastane sündide hulk on samas suurusjärgus. Kas me tõesti tahame, et kümne aastaga tuleb Eestisse veel 100 000 võõrast keeleruumist ja tihti ka väga erinevast kultuuriruumist pärit inimest? Sel võib küll olla lühiajaline positiivne mõju majandusele, kuid meie sotsiaalsüsteem, hariduspoliitika, lõimumisvõime ja kogukonnad ei tule selle kõigega mõne aasta möödudes enam toime.
Nüüdseks lagunenud koalitsioonis olid suured erimeelsused ka loodushoiu- ja metsapoliitikas. Olime sõlminud koalitsioonileppe, kus olid kirjas väga mõistlikud algatused seoses raiemahuga: ei tohi raiuda rohkem, kui on majandusmetsades metsade juurdekasv. Selle asemel püüdis peaministripartei meile järjepidevalt peale suruda raiemahtu, mis võtaksid lisaks majandusmetsadele arvesse looduskaitsealadel ja piiranguvööndites juurde kasvava puidu tagavara. Selle tagajärjel jõuaks Eesti peagi olukorda, kus Eesti ettevõtjatele ei ole võimalik tagada puidutoorainet, mida nad saaks kodumaises tööstuses maksimaalselt väärindada.
Kristen Michali avantüür tähendab seda, et Eesti saab paduparempoolse valitsuse, millel on ühiskonnas vaid 15-protsendiline toetus. Sotsiaaldemokraatide ülesandeks on seista vastu valitsuse sammudele, mis kasvatavad ebavõrdsust ja halvendavad meie inimeste toimetulekut ja kindlustunnet.
Priit Lomp: peaminister valis kodupartei reitingu, jättes Eesti huvid tagaplaanile