Kellelgi pole olnud kavatsustki kulutada 68 miljonit pärandniitude taastamiseks. Ühiskonnas on keerulised ajad ja ei ole alati ilmtingimata vaja pingeid eriti valede faktide pealt veel suuremaks kruvida, kirjutab riigikogu maaelukomisjoni liige Anti Allas (SDE).
Eesti ühiskonnas kohtab üha enam tõeväänamist, valeväidete levitamist ja ärapanemist. See žanr muudkui paisub ja mõistagi võimendab valede, pooltõdede ja väärinfo vohamist sotsiaalmeedia. Minu kadunud vanaisad keeravad selle peale hauas ümber. Nende ajal tegeldi sellise asjaga kõrtsis vastu teise päeva hommikut.
ERRi portaalis ilmus 8. jaanuaril uudis «Kliimaseadusesse lisandus 68 miljoni eurone pärandniitude taastamise meede,» millel oli segasevõitu sisu – midagi siit, midagi sealt, kuid üldmulje oli, et nüüd on plaanis hakata tervelt 68 miljoni euro eest pärandniite taastama. Ja siis läks lahti! Ei aidanud ka päev hiljem samas portaalis avaldatud uus lugu «Pärandniitude taastamise meetmed tekitavad ekspertides vastakaid arvamusi,» mis tegi asja veidi selgemaks, kuid jättis suurima väärtõlgenduse ümber lükkamata.
Lendu läinud väide, et hiigelsumma kulub niitude taastamisele, aina levis ja lumepall veeres edasi. Pärandniite puudutavaid tekste ilmus erinevates väljaannetes, rääkimata sotsiaalmeediast ja inimeste viha paisus. Ka mina sain korralikult tõrelda paarilt oma valimispiirkonna inimeselt, et poliitikud on täitsa lolliks läinud. Üks pragaja oli muide samast meetmest toetuse saaja.
Peamine küsimus oli, et kuidas saab praegusel raskel ajal nii hoolimatult maksumaksja rahaga ringi käia ning hakata metsi 68 miljoni eest üles kiskuma ja siis pärandniitudeks moondama. Olin segaduses ja tundsin piinlikkust (aga see kõik on palga sees), et poliitikute-ametnike kamp on jälle mingi idiootsusega hakkama saanud. Kui Vikerraadio saates «Samost ja Aaspõllu» kõlas arvamus, et pärandniitude taastamisele suunatud 68,1 miljonit eurot, on maksumaksja raha raiskamine, siis oli ikka häbi küll.
Asusin riigikogu maaelukomisjoni liikmena asja lähemalt uurima. Olgu algatuseks öeldud, et kellelgi pole olnud vähimatki kavatsust 68,1 miljoni euro eest pärandniite täiendavalt taastada. Enamik antud summast pole selleks otstarbeks mõeldud.
Kus peitub tõde?
Kuidas siis lood tegelikult on? Pärandniitude ja väärtuslike püsirohumaade hooldamise meetmed on sektoriga kokku lepitud 2–3 aastat tagasi ning need vahendid on kavandatud aastateks 2021–2027. Keskkonnaamet on koostanud ka pärandniitude tegevuskava.
Pärandniitude hooldamise toetusteks – karjatamiseks ja niitmiseks – on mõeldud 42 miljonit eurot (vt määrust) ja väärtuslike püsirohumaade, mis asuvad väljaspool kaitsealasid, hooldamiseks 7,1 miljonit eurot (vt määrust).
Seega on ühise põllumajanduspoliitika eelarves aastateks 2023–2027 niitude hooldamiseks kokku peaaegu 50 miljonit eurot, millest omakorda 80 protsenti tuleb ELi vahenditest ja 20 protsenti on Eesti maksumaksjate raha. 2023. aasta lõpus oli hoolduses pea 40 000 hektari ja 2027. aastaks soovitakse jõuda 45 000 hektarini. Pärandniidu hooldamise toetuse taotlejaid on umbes 850, kelle hulgas on nii ettevõtteid kui ka eraisikuid.
Pärandniitudega tegelemine on osa meie maaelust ja põllumajanduspoliitikast. Nad säilivad ainult tänu inimtegevusele ehk niitmisele ja karjatamisele. Pärandniidud ehk poollooduslikud kooslused on ühed liigirikkamad kooslused. Neid on väga eriilmelisi alates lagedatest rannaniitudest kuni puisniitude ja karjamaadeni. Praeguseks on suur osa kunagistest pärandniitudest kadunud, nad on tehtud kas intensiivseks põllumaaks või siis kasvanud võssa või metsa.
75 protsendil pärandniitude aladel karjatatakse loomi – enamasti lambaid ja lihaveiseid. Kuna Eestis on tõsiseks probleemiks see, et meil valdavalt ei karjatata enam loomi väljas, vaid hoitakse lautades, siis on pärandniidud ühtlasi kohad, kus loomad saavad õues olla. Eestis on 70 000 lihaveist, kellest hinnanguliselt 40 protsenti karjatatakse pärandniitudel.
Sageli on tegemist ajutiselt üleujutatavate aladega, näiteks luhaniitudega, kus niidet tehakse tavalisest hiljem ja hein tuleb kokku korjata, mis tagab liigirikkuse säilimise. Mineraalväetiste kasutamine pärandniitudel on keelatud. Kokkuvõttes on tegemist elurikkuse püsimist ning maaelu ja elulaadi toetava meetmega, mis on päris paljudele Eesti perele jätnud võimaluse ja põhjuse jääda maale elama. Minu arvates on see väga tervitatav.
Seega on kära tekitanud 68,1 miljoni puhul 50 miljoni osas selgus majas. Selle rahaga toetatakse juba olemasolevate niitude hooldamist. Ülejäänud 18,1 miljoni puhul saab rääkida vahenditest, mis on suunatud pärandniitude taastamisele ja kus reaalselt on üheksa miljonit eurot olemas. Sellest omakorda viis miljonit tuleb ühtekuuluvusfondist ja on eraldatud märgade pärandniitude taastamiseks, mida saab taotleda aastatel 2023–2027 ja raha kasutada kuni 2029. aasta lõpuni. 15 protsenti sellest summast on riigi omaosalus: Pärandniitude taastamine 2023–2029 (keskkonnaamet).
Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest ja LIFE-projektidest on eraldatud pärandniitude taastamiseks kokku neli miljonit eurot.
Kliimaministeerium on hinnanud, et täiendavalt oleks veel vaja pärandniitude taastamiseks umbes 10 miljonit eurot, et saavutaksime 2027. aastaks pärandniitude tegevuskavas püstitatud eesmärgid – saada hooldusesse 50 000 hektarit. Samas, taastamiste puhul nad selgelt arvestavad reaalsusega, et kui palju oleme planeerinud hooldustoetuseks eelarvet läbi põllumajanduspoliitika. Eesti Ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023–2027 üldine eelarve on 1,5 miljardit, millest pärandniitude hooldamisse suunatakse pea 50 miljonit eurot, aga samas on need alad põllumajandussektoris kõige rohkem elurikkust, keskkonda üldiselt ja kliimaeesmärke täitev meede.
Nüüd on väga selge mõtlemise koht, mis ulatuses ja milliseid alasid minna taastama. Siin on oluline roll ekspertidel, kes oskavad hinnata nii säilinud koosluste liigirikkust ja taastamiseks tehtavaid kulutusi kui võimalikku tulemust. Olen seisukohal, et seda peab tegema väga läbikaalutult. Tugevalt metsa kasvanud aladel ei ole selline tegevus kindlasti mõistlik. Eraldi vajab kaalumist, kuidas olemasolevaid alasid paremini hooldada ja hooldajaid motiveerida, et liigirikkus veelgi paremini säiliks.
Ühiskonnas on keerulised ajad ja ei ole alati ilmtingimata vaja pingeid eriti valede faktide pealt veel suuremaks kruvida. Tegelikult suures pildis on selles valdkonnas Eestis asjad pigem hästi. Samas iga avaliku raha kasutamise osas peab olema valvas ja debatt on tervitatav. Mina ütlen aitäh kõigile neile, kes Eesti väga elurikaste pärandniitude säilimisse on panustanud.