Ega ma ei varjagi, et iga kord kui keegi ikka ja jälle pensionite indekseerimisele käte ja jalgadega kallale kipub, läheb mul kulm kortsu ja meel kibedaks. Justkui oleks mingi õnnetuse rahvale ja riigile kaela toonud.
Mõnel juhul, saan aru, tuleks kriitikule lihtsalt selgitada, miks me Eestis pensione indekseerime. Sageli tahaks aga lihtsalt küsida, kas pahandaja riikliku pensionikindlustuse seadust ikka on lugenud või mitte.
Miks me siis Eestis pensioneid indekseerima hakkasime? Peamisi põhjuseid on tegelikult kaks ja nad on omavahel seotud.
Siinkohal peaks meenutama aega, kui pensione Eestis ei indekseeritud. Pensionikindlustuse tulud tõusid koos palkade kasvuga. Pensionid ehk pensionikindlustuse kulud siis, kui poliitikud nii otsustasid. Mingit loogikat siin ei ole ega saagi olla. Seega esimene põhjus oli soov viia makstavate töötasude suurus pensionitega tasakaalu. Tõusevad töötasud kiiremini, tõusevad ka pensionid rohkem. Kui töötasud tõusevad vähemal määral, siis nii juhtub ka pensionitega.
Sellised kindlad reeglid pensionite suuruse kohta olid vajalikud ka kogumispensioni teise samba loomiseks. Ehk mäletate veel, et tööealised inimesed said õiguse liituda teise sambaga vabatahtlikult. Ei saanud lasta tekkida olukorral, kus pensioniealiste põlvkonna sissetulek sõltuks sellest, kui suur osa tööealistest liitub teise sambaga ja kui suur osa mitte.
Kuidas seda tagada? Indekseerimise ja reegliga, et indekseerimise juures läheb arvesse kogu sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa tulu. Ehk siis 20%-suurune osa makstud töötasudest. Kas teise sambaga oleks liitunud 200 000 või 600 000 inimest, ei omanud mingit tähtsust riigi makstavate pensionite suuruses. Nüüd, kus teise samba lõhkumise käigus on seda ebamäärasust veelgi suurendatud, on kindlad reeglid veelgi vajalikumad.
Kogu seda kurtmist kuuldes võib jääda ekslik mulje, justkui pensionite indekseerimise reeglid ei arvesta olukorraga, kus majandusel läheb halvasti. Palun avage riikliku pensionikindlustuse seaduse paragrahv 26. Kui selleks pole aega ega tahtmist, siis tuletan meelde 15 aasta tagust aega.
Tööpuuduse kasv, palgad ei tõuse, sotsiaalmaksu laekumine selle tulemusena langeb. Pensioniindeks tuleb miinusmärgiga. Pensionäride kaitseks on seaduses säte, et sellisel juhul pensionid jäävad samale tasemele. Seejuures on valitsusel õigus see miinus indeksis tulevastest tõusudest maha arvata. Seda vabariigi valitsused ka tegid.
On ka säte tänase olukorra kohta, kus tõusevad nii palgad kui hinnad, aga sisemajanduse kogutoodang mitte. Riigi rahanduse seisukohalt käitub valitsus mõistlikult, kui pensioniindeksit ei kärbi, sest selle jagu tuleks tulevikus indeksit tõsta. Ning see maksab rohkem kui tänane kokkuhoid.
Esimene indeks tuli poliitilise kompromissina 50:50 ehk pool sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa kasvust ja pool tarbijahinna indeksi kasvust. Ei tulnud kõige parem, sest mitme aasta jooksul tõusid palgad kiiremini kui hinnad ning keskmine palk suurenes keskmisest pensionist kiiremini.
Täna kehtiv indeks on 80:20 ehk palkade kasvu hindame rohkem ja hindade kasvu vähem. Vahepealsed poliitilised pensionitõusud on kindlasti indekseerimise autoriteeti murendanud. Hääli valimistel on nende tõusudega võidetud kindlasti vähem, kui loodetud.
Varasematel aastatel on see aidanud aga leevendada seda muret, et suured erinevused palkades kanduvad ka pensionitesse, sest tõstetud on kõigile võrdset pensioni baasosa. Tänaseks on ka siin leitud palju paremad moodused, kuidas seda ebavõrdsust vähendada.
Lõpetuseks. Vaadake eile avaldatud numbreid 2024. aastal makstud palkade kohta. Kas tõesti keegi arvab, et 5% indekseeritud pensionitõusu on kuidagi liiga palju? No mida?