Koolinoorena oli laulu- ja tantsupidu minu jaoks siht, kuhu pürgida. Väikese maakooli õpilasena oligi see pea kättesaamatu ning seepärast mäletan hästi toda esimest korda, kui Viljandist startinud erirong jaanilaupäeva õhtul meid kodukülast peale noppis ja ülev meeleolu läbi Eesti pealinna suunas viis, tantsupeo proovidesse. Jaanilõkked kui jaaniussid teed palistamas. Aastal 1994 jõudsin esimest korda laulupeole, tõelise eliitkoori – TÜ naiskoor – ridades. Ilmselt kunagi ei unusta neid erilisi hetki, kui kõndisin laulupeo lõppkontserdile rongkäigu kuuendas reas, laulupeo sildi kõrval.

Hiljem on neid osalusi ja kogemusi tulnud rohkelt eri rollidest. Eelmisel noorte laulupeol ekraani tagant kaasa elamas saksa neiu trummimängule Elleri kooli orkestris, kes vihmale vaatamata sai elamuse, mis eristub neist, mida kogeb nüüd Saksamaa rahvusliku noorteorkestriga maailmas tuuritades. Möödunud aastal Tartu laulupeol osalesin aga vabatahtlikuna ligipääsetavuse tiimis, toetamaks pimedate ja kurtide võimalust saada üritusest osa kõigi olemasolevate meeltega.

See, et Eesti suurüritused on ka kurtidele ja pimedatele vaatajana ligipääsetavad, on 150 aasta teljel ju võrdlemisi uus nähtus. EV aastapäeva teleülekanne sai esimese kirjeldustõlke alles viie aasta eest, viipekeelde pandi aastaid vaid presidendi kõne. Kõik see on sündinud mitte niivõrd riigi, vaid vabatahtlike entusiastide ja eelkõige Piret Ausi väsimatute pingutuste toel. Pärast kinnisest ühiskonnast väljamurdmist on need muutused meil visad tulema.

Enamikule meist on loomulik, et istume pereringis, et jälgida presidendi vastuvõtu kontsertetendust, laulu- või tantsupidu. Suurem osa meist ei mõtle või ei kujuta seejuures ette, mis tunne on seda kogeda esimest korda. See, kuidas pimedad ja kurdid neid esmakordseid kogemusi kirjeldavad, on südantliigutav – esimest korda kogeda osalust, mõista millest lehed hiljem räägivad või tuttavad oma postitustes kirjutavad.

Nägija ja kuuljana ongi keeruline ette kujutada, aga kõik me saame üksteise vastu huvi tunda ja küsida. Minuga on jagatud, et just osalus ja ühendus teistega on see, mida puuetega inimesed igatsevad. Isegi lihtne märkamine või tähelepanelik kommentaar puudutab. See tunne, et neid ei unustata, ei jäeta kõrvale, vaid nad on osa ühiskonnast. Õigupoolest, just nii nagu põhiseadus või demokraatia alused seda eeldavad, ei sugugi rohkem.

Eelmisel aastal levis meedias kulutulena video Jegor Andrejevi viipekeelsest esitusest Eesti Laulul. Kui paljud inimesed toona laikusid ja hõiskasid, et Jegor peaks koos Puuluubi ja 5Miinusega lavale kaasa minema, sest tema esitus annab laulu sõnumi ka kuulajatele paremini edasi? Jah, lauluVÕISTLUSELE esinema, mitte vahendama. Ja nüüd, kui tema ja veel tosinkond viiplejat sooviks esinejana osa võtta meie oma lauluPEOST, räägib traditsioone hindav eestlane ühtäkki reeglitest, mõistetest, õiglustundest, higist ja pisaratest, laulupeo kullastandardist ja millest kõik veel.

Inimlikult mõistan laulupeo korraldusmeeskonna teadmatust, kuidas ootamatult tekkinud olukorras toimida. Reegleid ju pole, ette ei osanud arvestada, seni eemale jäänud vähemusgrupi huvi võib avada Pandora laeka. Aga elus polegi alati kõik ette teada ja ette tuleb ootamatusi. Leidlikumad inimesed näevad ootamatustes võimalusi, ja panevad need hoopis enda kasuks tööle. Alati on võimalus otsida viise ja inimlikke lahendusi, selmet põlistada klaaslagesid, mille poole osadel meist pole võimalustki püüelda.

Laulupidu ei ole ju pelgalt kontsertetendus, koorifestival või võistulaulmise finaal. See on eestlaste identiteedi kese, meie ühtehoidmise ja ühtekuuluvuse sümbol, mis on osa UNESCO kaitse all olevast vaimsest kultuuripärandist. Mujal läänemaailmas on viipekeelsed koorid normaalsus, mis toob lavale kokku nii kuuljaid kui kurte, aga laulupidude kodumaal nähakse viipekeelset koori peaaegu püheduse rüvetajana, selmet oma tiiva alla (loe: kaare alla) võtta. Viipekeelse koori kaasamine sobivas vormis ja viisil mitte ei võta laulupeolt midagi ära, vaid vastupidi – annab väga palju juurde! Selleks tuleks senistest raamidest korraks välja astuda,  kurtide kogukonnaga kokku saada ning leida see sobiv vorm, kuidas toimida seekord ja mida teha tulevikus, et laulupidu veelgi enam ühendaks.

Südameheadus ja ligipääsetavuse arvestamine ka laulukaare olla võiks ometi kokku minna laulupeo tähendusega. Olla meie kõigi ühine pidu. Kõigi. Ja küll oleks imeline, kui näiteks üks salm laulust “Ta lendab mesipuu poole” ka ühendkoorid lauldes kaasa viipleksid!