Mul on isiklikult väga vähe usku, et need inimesed, kelle koerad täna naabreid ohustavad, ise kuidagi aru pähe võtaksid või oma käitumist muudaksid. Ohtlik, inimesi ja teisi loomi ähvardav lahtine koer on potentsiaalne surmav oht, nagu on laetud relvaga ringi vehkiv purjus inimene rahvarohkes kohas.
Viimastel aastatel on olnud mitmeid avalikkuse suurt tähelepanu pälvinud koerarünnakuid. Need on väga traagilised ja südantlõhestavad lood. Ohvriteks on inimesed ja ka teised koerad, kes on kellegi lemmikud ja pereliikmed.
Kuid nende palju tähepanu pälvinud juhtumite kõrval on igal aastal sadu ja sadu juhtumeid, kus mõnda inimest või teist koera on rünnatud või ähvardatud ja hirmutatud. Ohtlike koerte probleem on füüsiline oht ja vaimne terror ühes.
Miks meil on nii palju selliseid juhtumeid? Põhjus pole koertes, vaid omanikes.
Kui omanik on hooletu ja ei muretse selle pärast, kas tema koer on teistele ohtlik – on agressiivne, pääseb hoovist lahti, haugub ja lõriseb möödakäijate peale – siis on süüdi omanik. Ühemõtteliselt. Pole millegi üle isegi arutada.
Sageli hoiavad sellised hoolimatud ja julmad koeraomanikud hirmu all tervet kohalikku kogukonda – oma linnaosa, oma koduküla, matkajaid.
Olen kuulnud inimestelt üle Eesti lugusid, kuidas koeraomanik lihtsalt kehitab kõige peale õlgu. Tal on täiesti ükskõik nendest kannatustest ja ebameeldivustest, mida ta kogu ümbruskonna inimestele põhjustab.
Kui loeme hirmsatest koerarünnakutest, siis ülimalt sageli on sellele eelnenud kogukonna pikaajaline vastasseis koerapidajaga. Need on õnnetused, mis hüüvad – lausa karjuvad – tulles.
Naabrid, kohaliku omavalitsuse ja politsei esindajad on püüdnud omanikuga tulutult kokkuleppele jõuda. Räägitakse, palutakse, selgitatakse, kuid miski ei aita. Ei saagi aidata, sest omanikel on ükskõik. Neid lihtsalt ei huvita.
Näeme, et isegi peale jõhkrat rünnakut, kus keegi saab viga või teine koer surma, ei saa sellised loomaomanikud ikka aru, et nad on midagi valesti teinud.
Mõned usuvad, et kõik inimesed on head. See kahjuks pole tõsi. Hoolimatud loomaomanikud on tuimad, ükskõiksed, teiste suhtes empaativõimetud ja julmad inimesed. Jalutuskäikudel lastakse koertel lahtiselt ringi joosta. Vahet pole, et teistel on ebameeldiv.
Kuidas saab näiteks väikeste lastega loodusesse tulnud pere olla veendunud, et nende suunas jooksev haukuv koer on „tegelikult väga sõbralik“, „ei tee kellelegi liiga“ ja „ainult tahab mängida“? Mitte kuidagi ei saa!
Pöördusin koos oma riigikogu ametikaaslase, zooloog Tiit Maraniga mõnda aega tagasi Eesti omavalitsuste, politsei ja teiste organisatsioonide poole. Soovisime saada ülevaadet, kui ulatusliku probleemiga on tegu. Asi on hullem kui arvasime.
Politsei jaoks tähendab see aastas sadu väljakutseid. Suur osa omavalitsusi tunnistab probleemi. Loomadele esmaabi andvad loomaarstid ravivad teiste koerte rünnakutes pureda saanud loomi. Sageli toodi välja, et seadusandlus on poolik: enne kui rünnakut pole olnud, ei saagi keegi midagi teha. Sellest on aastaid räägitud. Tulutult.
Koostöös regionaal- ja põllumajandusministeeriumi spetsialistidega koostasime ja andsime koos Tiit Maraniga riigikogus menetlusse seaduseelnõu, millega anname kohalikele omavalitsustele selged ja ühemõttelised volitused sellistes olukordades ennetavalt sekkuda.
Rõhutan, ennetavalt sekkuda – enam ei pea ootama, kuni koer on rünnanud.
Meie seadusemuudatus näeb ette, et omavalitsuse loomapidamise eeskirju rikkuvat koeraomanikku saab karistada rahatrahviga kuni 6400 eurot. See on loodetavasti piisav summa, et panna inimene mõtlema. Kui koer on ohtlik, siis võib omavalitsus koera ära võtta. Kas ajutiselt või päriselt.
Kui seadus vastu võetakse, on omanikke võimalik päriselt korrale kutsuda. On oluline, et omavalitsused ja vajadusel politsei reageeriks ohtlike koerte küsimuses üliresoluutselt.
Ohtlik, inimesi ja teisi loomi ähvardav lahtine koer on potentsiaalne surmav oht, nagu on laetud relvaga ringi vehkiv purjus inimene rahvarohkes kohas. Midagi ei ole enam arutada, oht tuleb koheselt kõrvaldada.
Mul on isiklikult väga vähe usku, et need inimesed, kelle koerad täna naabreid ohustavad, ise kuidagi aru pähe võtaksid või oma käitumist muudaksid. Välja arvatud juhul, kui riik ja omavalitsus on otsustavad ja end kehtestavad. Vaid see toob muutuse.
Seadusemuudatust arutati sel nädalal riigikogu põhiseaduskomisjonis Hendrik Terrase juhtimisel põhjalikult ja väga sisuliselt ning see saadeti riigikogu suurde saali esimesele lugemisele. Ma olen hr Terrasele väga tänulik, et ta teeb ise selles küsimuses komisjonipoolse ettekande. Komisjoni esimehe isiklik huvi näitab, et probleemi tõsidusest saadakse aru.
Loodan väga, et seadus võetakse peagi vastu ja see jõustub esimesel võimalusel, loodetavasti juba selleks suveks.
On lubamatu, et inimesed on kurjade koerte eest olnud pikalt kaitsetud. Riigikogul on selles küsimuses võimalik teha oluline samm Eesti inimeste ja kohalike kogukondade kaitseks.