Võiks juba ehk aru saada, et primitiivliberalism, mis ehk toimis 1990ndate odava tööjõu Eestis, ongi meid nüüdseks jamasse ajanud. Eesti riik peab aga toimima oma ettevõtete koostööd ja tootlikkust kasvatava väleda agentuurina, mitte uimaste bürokraatide pesana, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa (SDE).
Päikesekuningas Louis XIV olla armastanud rõhutada: «Riik – see olen mina». Riik olgu öövaht, st tegelgu õigusriigi püsti hoidmise ning konkurentsijärelevalvega, deklareerib Peeter Koppel, ja et «turgude liberaliseerimine, õigusriik ja valitsuse minimaalne sekkumine võimaldasid kiiret tehnoloogilist arengut ja kasvatasid tootlikkust». Et nii lihtne see ongi?
Olen nõus, et tootlikkuse tõus tagab ühiskonna rikkuse kasvu. Aga see, kuidas seda globaalses suurriikide ja -firmade juhitud maailmas teha, on ikka märksa keerulisem. Ma ei tea ühtki riiki, mis oleks ilma jõulise tööstuspoliitikata rikkaks saanud: ikka oma ettevõtteid konkurentsi eest kaitstes, eksporti ja innovatsiooni toetades, investeeringuid soodustades ning nii ettevõtjaid endid kui ka nende töötajaid harides. Siiani Briti impeeriumi rikkust ja võrgustikke kasutav ÜK või hiiglasliku siseturu- ja võlaga USAd ei tasu eeskujuks võtta.
Esiteks on neil maailma tööstusarengu pioneeridena palju kapitali. Teiseks suunavad nad hiigelsummasid teadusarendusse, USA näiteks 2023. aastal üle 200 miljardi dollari, millele lisandub veel kaudselt osa 800-miljardisest kaitse-eelarvest jt föderaalprogrammidest. Kolmandaks on nende osariikidel-regioonidel prisked arendusprogrammid ja -institutsioonid.
Näiteks töötab 360 miljoni eurose eelarvega Scottish Enterprise’is 1100 inimest (võrdluseks, Eesti Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuses töötas 2023. aastal 392 inimest ja tegevuskulud olid 88 miljonit eurot). Et meelitada endale investeeringuid, st töökohti ja tehnoloogiat, teevad USA osariigid firmadele sadade miljonite mahus väärtuspakkumisi, kus on maksusoodustused, taristu ja tööjõu ettevalmistamine, nn pehme maandumise paketid jms.
Vajadusel võtavad aga need retoorikas liberaalsuse musternäidised väga otseselt turu toimimisse sekkuda. Näiteks Margaret Thatcher pidas isiklikult Jaapani autofirmadega läbirääkimisi, et neid riiki meelitada, solkides sellega Euroopa turgu ja andes surmahoobi Briti enda raskustes autotööstusele. Bush noorem ja Trump väänasid aga kohe pärast võimule saamist WTO kisast hoolimata terase- ja muule impordile tollid.
Mõistagi ei toimeta riigid ühtmoodi. Angloameerika mängib öövahti, kuid sekkub ettevõtlusse tollide, T&A, riiklike tellimuste ja regioonide kaudu. Saksamaal on arvestav föderaalne uute sektorite arenduspoliitika, kuid ajalooliselt on sealgi ettevõtlust arendanud just liidumaad. Turumajanduslikud arendusriigid, mille näiteks Euroopas on just Prantsusmaa, rakendavad aga suuremahulisi investeerimisprogramme oluliste sektorite, nagu tuumaenergeetika, lennundus või turism, edendamiseks. Kõiges kolmes on prantslased nüüd Euroopa liidrid. Kõik Aasia tiigermajandused on läbi aegade viljelenud jõulist ekspordiarenduspoliitikat. Väikeriikide pingutustest kirjutasin juba varem.
Nii et kui president Ilves sõnastas juba kümne aasta eest tabavalt: «Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi», siis võiks juba ometi aru saada, et primitiivliberalism, mis ehk 1990ndate odava tööjõu Eestis toimiski, ongi meid nüüdseks jamasse ajanud. Ainuüksi turule lootmine on sõja oludes aga lausa ohtlik! Lähiaastail tasub õppida Taiwani ja Iisraeli kogemusest, kes vaenulike riikide naabruses on läbi aegade ajanud sihipärast tööstuspoliitikat. Riik aga jah ei tohi olla bürokraatlik moolok, vaid oma ettevõtete koostööd korraldav väledalt tegutsev agentuur, mille üks eesmärk on tõepoolest tootlikkuse kasvatamine.
GARRI RAAGMAA ⟩ Primitiivliberalism on meid nüüdseks jamasse ajanud