Ei ole meil lapsi just ülearu palju, sestap on iga üksik inimene kulda väärt. Viimase aja uuringud näitavad paraku, et (kesk)hariduse kvaliteet sõltub üha rohkem lapsevanema rahakotist. Kas suurem osa meie niigi napist järeltulijate põlvkonnast peabki siis piirduma poole rehkendusega, nagu üks külakoolmeister kord oma Tootsi-nimelisele õpilasele soovitas?
Või nügib moodne aeg meie lapsi nagunii poole-rehkenduse-hariduse poole, omamoodi ühtluskooli poole – nii neid, kes on teistest võrdsemad, kui ka kõiki teisi? On ju infotehnoloogia ja kübermaailm pööranud senise elu pea peale.
Uut maailma on vaja juba koolipõlves tundma õppida, teisiti ei saa elus hakkama, teisiti saad vastu pükse. Nõnda siis lisame kooliharidusse muudkui digitehnoloogia õpet – kes vaidlekski vastu? Teiselt poolt, tasakaaluks on hädasti juurde vaja liikumistunde, sest muidu võivad noored inimesed kõiksugu ekraanide taga päris kiiva kasvada. Ja suurema-mustema (mõtte)töö jätame tehisaru teha. See oleks ju pealtnäha üsna ilus väljavaade, kas pole?
Üles jääb üksainus küsimus: millal siis noor inimene mõtlema ja elu mõtestama õpib? Haridusvaldkonna uurijad usuvad, et senisest palju rohkem tähelepanu tuleb pöörata õppijate elu eesmärkide otsingutele, nende toetamisele. Inimese isiklik eesmärk hõlmab püsivat kavatsust midagi saavutada; see peab olema talle enesele tähenduslik ja ta saavutused teistelegi korda minema ning tulemustel peab olema ka kestvust. Õppija elu mõttest lähtuva hariduse võtmepädevused on isegi OECD dokumentidesse kirja pandud.
Kui oma-koha-otsimise-töö elu väärtuste ja võimaluste taustal jääb õigel ajal tegemata, kasvatab see edaspidigi järjekordi psühholoogide-psühhiaatrite vastuvõtule ning kõige rängemal juhul võib pidetus viia nooruki küsimuseni: olla või mitte olla?
Puhta narr – aga mitte haruldane – on seegi variant, kui esimene tõuge vaimse pärandi mõtestamiseks saadakse selgeltnägijatelt ja pendlivõngutajatelt või ehk ütleb ka mõni suunamudija oma jutu sekka pisut sügavmõttelisema sõna. Ehkki elame tapvalt pealiskaudses ajas, peaks kultuuriloo mõtestamine, religioonialane kirjaoskus tuginema siiski teadmistel, mitte soolapuhumisel.
Riigikogu kultuurikomisjon korraldas avaliku istungi, kus arutatakse usundiõpetuse põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka lisamise küsimust. Ajendi selleks andis EELK kirikuvalitsuse algatatud asjakohane petitsioon ja kevadel on kultuurikomisjon koos paljude oma ala jagavate inimestega seda teemat korra juba käsitlenud.
Kordan igaks juhuks üle: jutt on mittekonfessionaalsest ehk eri religioone võrdlevalt tutvustavast ainest. See lähtub igaühe usuvabadusest ega sea sihiks mitte kellegi mõjutamist üht või teist tõekspidamist omaks võtma. Tartu ülikoolis just Eesti olude jaoks välja töötatud usundiõpetuse mudel oli mõeldud õppekava kohustusliku ainena, valikainena on tast vähem (loe: väga vähestele) kasu. Sest valikainete õpetamine on jäetud suuresti iga kooli enda korraldada, sel puudub piiritletud rakendusmehhanism.
Usundiõpetuse kava alusel on välja antud mitmeid õpikuid, mis lisab läbipaistvust, et ka umbusklikumad meist saaksid ettekujutuse, missuguse õppeainega on tegu. Heal juhul tuleks kooliprogrammi võtta üks kohustuslik kursus iga kooliastme kohta. Aine oleks loodud vastavalt vanusele, asjast arusaamine sõltub ju sellest, kuidas ja mida rääkida. Kümned pedagoogid on viimasel Eesti ajal saanud erialase ettevalmistuse; filosoofia- ja religiooniõpetuse õpetajate koostöö toimib sujuvalt ning haridusministeerium on millalgi tellinud ülikoolilt ka vastastikuseid täiendkoolitusi.
Haridusministeeriumis on üldjuhul oldud seda meelt, et pakkuda formaalses hariduses lastele-noortele usundiõpetuse teadmisi. Valdkonda peetakse oluliseks: 2010. aastal võeti vastav õppeaine riiklikku õppekavva, järgmisel aastal rakendus see valikainena.
Ometi. 2022. aasta seisuga oli meil 505 üldhariduskooli, neist 60–70 koolis pakutakse usundiõpetust, gümnaasiumides rohkem, põhikoolides vähem, peamiselt kristlikes ja Waldorfi koolides. Lõviosa põhikoolide ja gümnaasiumide õpilastest ei ole õppinud ühtegi tundi usundiõpetust. Napilt üle kümnendikul gümnaasiumilõpetajatest on usundiõpetust õige puudulikult näppinud, nende vanematel ja vanavanematel, mitmel põlvkonnal, on religiooni- (kultuurilooline) haridus ajastu reeglite sunnil lihtsalt olematu ning nõukogude ajast pärit väärarusaamade ja stereotüüpide taastootmine käib hooga edasi.
Ent aina globaliseeruvas maailmas religioonide tähtsus ei kahane, vaid, vastupidi, kasvab, ja mitte ainult vaimse pärandi mõistmiseks. Tegemist on olemusliku küsimusega. Eri ühiskondade ja rahvuste käitumise ning ka konfliktide juured peituvad tihtilugu nende usulistes arusaamades, nende identiteedis. Nagu lõkkele puhutud sõjakoldedki näitavad, on religioonist saanud oluline julgeolekuküsimus. Ükski haritlane ei peaks kobama pimeduses, hea oleks endast teistsugust inimest mõista ja tolereerida ning – läbi näha.
Lõpuks ei ole ka õppeaine nimetus see, millest kramplikult kinni hoida. Olgu selleks või maailmavaateõpe, mis sisaldab nii filosoofia kui usundiloo osist – peaasi, et maailm ja selle mõtestamine pisutki omasemaks muutuks.
2020. aasta lõpus kuuendat korda korraldatud religiooni sotsioloogilisest uuringust «Usust, elust ja usuelust» selgus, et üle poole elanikest toetaks kohustuslikku usundiõpetust koolis. Miks me peaksimegi olema vastu, kui ühiskonnas harimatust sellest vähemaks jääb?
Heljo Pikhof: religioonist on saanud oluline julgeolekuküsimus