Eile teatas kultuuriminister Heidy Purga (Reformierakond), et tema valdkonda tabab kümnendiku ulatuses kärpeid. Muidugi, kui ise ei võitle.

Umbes kolm aastat tagasi, veel enne esimest korda valimistel kandideerimist, küsis üks Eesti tuntumaid erakonnatuid poliitikuid minult, millist ministriportfelli ma tulevikus sooviksin kanda. Kui vastasin, et kultuuriministri oma, puhkes ta naerma ja ütles, et nii rumalat lapsejuttu pole ta veel kuulnud – selles ministeeriumis ei ole ju raha.

Kahjuks ta ei eksinud, sest tõesti, kultuuriministeeriumi eelarve moodustab vaid umbes 2% riigieelarvest. Mind aga häirib sellise seisukoha enesestmõistetavus – justkui oleks loomulik, et kultuuriministeeriumis ei ole ega saa kunagi piisavalt raha olema.

Sellise olukorraga ei saa leppida. Paraku paistab, et praegune kultuuriminister siiski on seda teinud. Eelmisel nädalal said nii kultuuritöötajad kui ka laiem avalikkus teada, et kultuuritöötajate riiklik miinimumpalk ei tõuse. Kultuuriministeerium ei suutnud oma eelarvet korraldada nii, et leida 12 miljonit eurot, mis oleks võimaldanud tõsta kultuuritöötajate miinimumpalga 1600 eurolt soovitud 2036 euroni.

Tekib küsimus: kui kultuuriminister ei seisa oma valdkonna töötajate eest ega suuda koos erialaliitude juhtidega lahendusi leida, et tagada neile väärikad töötingimused, siis kes seda tegema peaks?

Reimo Sagar märkis ERR-is tabavalt, et kultuuritöötajad ei peaks pidevalt oma palgast rääkima. Nende ülesanne on pakkuda inimestele unustamatuid elamusi ja aidata kaasa põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärgi täitmisele – tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Kultuurivaldkonna eestkõnelejaks valitsuses peaks olema kultuuriminister, kes ka praeguses julgeoleku olukorras suudaks veenda teisi ministreid, et kui me laseme oma kultuurivaldkonnal kokku variseda, siis pole meil peagi ka eesti kultuuri, mida põhiseaduse järgi peame hoidma ja kaitsma.

Käibemaks viib ärajäänud kontserdituni
Kultuuritöötajate palk ei ole sugugi ainus valdkonna lahendamata fiskaalküsimus. Kultuurivaldkonda tabab peagi suur löök 24-protsendilisest käibemaksust, mis tõstab ühelt poolt kultuurikorraldajate ja -ettevõtjate jaoks teenuste ja toodete hindu ning sunnib teiselt poolt tõstma piletite hindu. See omakorda võib viia publiku vähenemiseni, mistõttu otsustatakse sündmused üldse ära jätta – nii nagu juhtus sel aastal Intsikurmu ja Sume muusikafestivalidega.

Käibemaksu erisuse loomises osas (näiteks piletitele, perioodikale ja raamatutele) ei ole vähemalt avalikult kultuuriminister ühtegi ettepanekut teinud. Nii nagu ei ole ka kommentaare käibemaksu tõusu võimalikele mõjudele.

Kultuurivaldkonda on riigil võimalik toetada ka teisiti, kui rahasüstidega. Näiteks võiks muuta ettevõtete ja eraisikute kultuurile ja spordile tehtavad annetused maksuvabaks, täpselt niisamuti nagu on teinud paljud teised riigid.

Kultuurivaldkond ei pea olema vaeslapse rollis, kellelt oodatakse palju, aga antakse paluke, kui teiste tagant üle jääb. Eesti kultuur püsib pühendunud loomeinimestel ja kultuuritöötajatel ning on riigi ülesanne neid inimesi toetada ja oma poliitikatega tõestada, et Eesti kultuuri püsimajäämine on meie kõigi ühine prioriteet ja ülesanne.

Kultuurivaldkonna esindajatel soovitan aga võtta eeskuju haridustöötajatest – koonduda ja oma rahulolematust selgelt väljendada, tulla tänavatele ja ära jätta etendused. Sest nii kaua kuni väljendatakse vaikivad nõusolekut, ei ole ka lootust, et midagi muutuks.

Natalie Mets: on paras aeg kultuuritöötajate streigiks. Minister on teid alt vedanud