Ma ei tea, kes on Urmo Soonvaldile väitnud, justkui käsitleks sotsiaaldemokraadid Eesti kaitseväe taotletud 1,6 miljardit eurot kui „Reformierakonna raha“. Igal juhul võin öelda, et see on vale ning selle allika sõnu ei maksa tulevikus enam uskuda. Tegu on laimuga!
Sotsiaaldemokraatlik Erakond suhtub Eesti riigikaitse arendamisse täie tõsidusega. See pole meie jaoks kunagi olnud mingi poliitilise kauplemise küsimus. Selline konstruktsioon on solvav ja vastuolus terve mõistusega. Riigikaitse on olnud ja peab ka edaspidi olema erakondadeülene küsimus. Sellist spinni pole vaja uskuda.
Tuletame meelde, kuidas jõudsime selleni, et eelmises riigikogu koosseisus leppisid erakonnad omavahel kokku, et riigikaitsele eraldatakse edaspidi vähemalt 3% SKPst, mida nüüd ka tehakse.
Mõte kajastada see julgeolekupoliitika alustes, mis võetakse vastu riigikogu konsensusliku otsusega, kuulub hoopis opositsioonipoliitikule Leo Kunnasele, kes sellise ettepaneku tegi.
Koos Leo Kunnasega korraldasime riigikogu suures saalis riigikaitse rahastamise arutelu, mille käigus avaldasid sellele põhimõttele toetust ka teised erakonnad ning hiljem lisati see ka julgeolekupoliitika alustesse. Sealt läks pall veerema.
Olgu öeldud, et sugugi kõik erakonnad ei olnud sellest mõttest vaimustuses ning oli üks erakond, mille esindajad kahtlesid, kas see mitte ei ole liiast. Nimesid ei soovi ma otseselt nimetada.
Kahjuks ei jõudnud samasse dokumenti elanikkonnakaitse valdkonnale püsirahastuse tagamise kokkulepe, kuigi riigikaitsekomisjoni aruteludes seda sooviti.
Ka kaitseväe 1,6 miljardi euro küsimuses oli muide just Lauri Läänemets see, kes ka avalikult kutsus üles selles asjas lahendust leidma. Seda mitu kuud tagasi, kui paljud teised ei olnud asjast väidetavalt midagi veel kuulnudki.
Mis aga puudutab seda, et sotsid seisavad ka teiste valdkondade, eelkõige siseturvalisuse ja tervishoiu eest, siis see ongi õige ja kooskõlas riigikaitse käsitlusega.
Kui meid peaks rünnatama ja selgub, et pole päästjaid, kes aitaks kokku varisenud hoonete alla jäänud inimesi, siis nõuaksid juhtkirjad, kes vastutab. Miks investeeringuid päästevõimesse (nt varingupääste) ei tehtud õigel ajal? Miks sunniti välja õpetatud päästjad elukutset vahetama, sest neile ei suudetud tagada edasisi palgatõuse? Jah, see on tõesti olnud sotside mure ja me oleme ka saavutanud päästjatele märgatava palgatõusu.
Või siis minister Sikkuti valdkond arstiabi. Kui meie riiki rünnatakse ja konflikti esimestel nädalatel ilmneb, et juba rahuajal alarahastatud ja oma ülesannete täitmisega hädas olev tervishoiuvaldkond kukub lihtsalt kokku, siis kes selle eest vastutab? Kes vastutab, kui me ei suuda aidata kannatada saanud tsiviilelanikke ja haavatud võitlejaid? Meenutage koroonakriisi ajal haiglate ees olnud kiirabiautode järjekordi.
On õige, et sotsiaaldemokraadid juhivad tähelepanu, et paremerakondade „õhuke riik“ ei suuda tagada midagi: ei laskemoona, ei sisejulgeolekut ega ka arstiabi. Millal jõuab ühiskonnani teadmine, et „õhuke riik“ on saamatu rahuajal ja täiesti võimetu konfliktiolukorras?