Läbimõtlemata sammud on reeglina halvad. Ainuüksi sel põhjusel on tuumajaama toetamise otsus oma olemuselt halb, leiavad riigikogu liikmed Züleyxa Izmailova ja Tiit Maran.
Ajal, mil valitsus maadles ja maadleb edasi riigi tulude ja kulude tasakaalustamise ning vältimatute kärbetega, oli riigikogus arutelu all tuumaenergia toetamise otsus, mis ilmselt hakkab peagi riigieelarvet koormama. Kuigi sotsiaaldemokraadid kutsusid korduvalt aega maha võtma ja nõudsid teadmispõhisele infole tuginemist, kinnitas riigikogu 12. juunil otsuse, mille alusel tuleb Eestis otsustavalt edasi minna tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamisega, sealhulgas seadusandluse muutmisega.
Väikeseks sotsiaaldemokraatide töövõiduks võib küll lugeda seda, et parlamendis kosusid lühikese aja jooksul nende saadikute read, kes kõhklevad Eestisse tuumajaama rajamise vajalikkuses või on selle vastu. Kui eelnõu algatas 8. mail 55 riigikogu saadikut, siis lõpphääletusel kogus otsus kõigest 41 poolthäält, mis on märkimisväärne kadu. Vastuhääletajaid oli 25 – sotsiaaldemokraatide kõrval vajutasid punast nuppu keskerakondlased ning mitmed Eesti 200 ja Isamaa poliitikud. 26 saadikut jättis hääletamata ning kaks olid erapooletud. Hääletustabel ei peta – põhimõtteline tuumaotsus kogus nõrga mandaadi.
Oleme nüüd kummalises olukorras
Ühtpidi on vaja kokku hoida ja teisalt pole selgust, mida see otsus toob kaasa maksumaksjale. Rääkimata sellest, et puuduvad analüüsid tuumajaama rajamise majanduslike riskide ja julgeolekuohtude kohta. Saadikud pandi suure väljakutse ette – otsustada tuli millegi üle, mille kohta puudub küllaldane taustaandmestik, aga millel saab olema suur mõju nii meile kui meie lastele. Küsime tagantjärele, miks ometi on vaja sellist otsust teha? Miks tehti seda kiirustades, kampaanialikult, ilma põhjalike analüüsideta?
Värske otsuse tekst tulenes tuumaenergia töögrupi lõppraportist, mis väidab, et tuumaenergiat saab Eestis kasutusele võtta ja seejärel kirjeldab, mida selleks teha. Kõrvale on jäänud nii majanduslik põhjendatus energiamajanduse terviku seisukohalt kui julgeolekuriskid. Viimase kohta oleks näiteks huvitav teada, mida arvatakse praegu Ukrainas tuumaenergia kasutuselevõtust.
Veelgi huvitavam on, et tuumaraporti koostajate hulgast ei leia teadlasi. Samas kõlavad järjest valjemalt teadlaste hääled, mis kutsuvad ettevaatusele. Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli väljaandes Trialoog avaldatud intervjuust akadeemik Jarek Kurnitskiga saab lugeda, et raporti koostanud töörühm koosnes valdavalt kantslerite, asekantslerite ja osakonnajuhatajate tasemel valitsusametnikest. Lisaks seadis akadeemik tugeva kahtluse alla tuumajaama majandusliku põhjendatuse. Sarnased arvamused olid üsna tugevalt esindatud ka tuumaenergiat käsitleval riigikogu majandus- ja keskkonnakomisjoni ühisistungil.
Läbimõtlemata sammud on halvad
Tuumaenergia töörühma raportis on kirjas, et tulevase väiketuumajaama personalivajadus jääb 75–400 inimese vahele. Tegu on enam kui viiekordse vahega. Kas sama koefitsienti tuleks rakendada ka muule? Ehk kas ka tuumajamaga seotud kulud võivad tegelikkuses suureneda viis korda ja ehituseks kuluv aeg pikeneda viis korda?
Hiljuti ilmunud Energy Economics and Financial Analysis (IEEFA) uuringu järgi võivad küll. Kui tõenäoline on, et tuumaregulaatori ja -jaama rajamise kulud saavad olema sellised nagu nimetatud raport kirjeldab? Kui palju need tegelikkuses tõusevad? Otsuse algatajad ei osanud neile küsimustele vastata. Paraku on saanud reegliks, et suurprojektide kulud kasvavad üle planeeritud määra. Võtkem kasvõi tohutult kallinenud Rail Balticu ehituse rajamise.
On ilmselge, et riigikogu liikmetel polnud sisulise ja teadmispõhise otsuse tegemiseks küllaldaselt andmeid. Me ei tea, kuidas töötavad nn moodultuumajaamad, sest selliseid on maailmas vähe – vaid Venemaal ja Hiinas. Meil palju aimugi, kui palju aega tuumajaama valmimine võtab ja kui palju võiks see tegelikkuses maksma minna. Tuumaenergia töörühm lähtus selle esindaja sõnul kõige optimistlikumast stsenaariumist. Teadmatus lasub ka tuumajäätmete ladustamise võimaluste ja maksumuse kohal. Seega puudub valdav osa vajalikest alusteadmistest.
Otsuse koostajate retoorika hulka kuulub väide, et see pole lõplik otsus, et seda saab ümber pöörata, mis kätkeb endas võimalust, et otsus võib osutuda valeks. Küsime vastu, miks pidi langetama otsuse, mis võib hiljem muutmist vajada. Veelgi enam, miks on sellisel juhul vaja kulutada maksumaksja raha nii seaduste väljatöötamisele kui operaatori loomisele. Kas poleks parem oodata, teha vajalikud eeluuringud ning langetada siis mõistlik ja kaalutud otsus?
Läbimõtlemata sammud on reeglina halvad. Ainuüksi sel põhjusel on tuumajaama toetamise otsus oma olemuselt halb. Energiamajandus on väga tundlik valdkond, kus liigub väga suur raha – otsused on siin väga suure kaaluga, määrates paljuski ära meie tuleviku.
Meelde tuleb kunagine plaan erastada Eesti Energia firmale NRG Energy, mis õnneks napilt ära jäi. Siis veel maksumaksjale palju maksma läinud Jordaania ja Utah’ põlevkivienergeetika arendused. Viimaste taga oli Eesti Energia nõukogu puuduliku eelinfo põhjal tehtud otsused. Eesti inimesed ei vaja kampaanialikke samme, mis on seotud nii suurte riskidega.