Selle aasta veebruaris, esinedes föderaalnõukogu ees (see institutsioon jaguneb riigiduumaks ja föderaalnõukoguks), teatas Venemaa president Vladimir Putin, et «sõjalises erioperatsioonis» osalenud on uus Venemaa eliit.
Venemaa president põhjendas oma ütlust sellega, et tegemist on mehiste inimestega, kelle üte ta uhkust tunneb. Putin teatas, et uus eliit peab rohkem osalema Venemaa juhtimises ja suurtes projektides. Selline hoiak ei ole ka eriti imekspandav, kuna Ukrainas sõdinud ja seda riiki okupeerinud Venemaa sõjaväelased on vast enamikus väga lojaalsed presidendile, toetavad tingimusteta tema poliitikat ja suhtuvad tõrjuvalt igasugusesse opositsiooni. Nii vähemalt arvatakse ja praegu pole ka põhjust kahelda, et laias laastus see nii ka on.
Putini meelest peab uus eliit olema seotud mitte ainult riigivalitsemisega, vaid ka noorte patriootilise kasvatusega, haridussüsteemiga, suurte ehitus- ja majandusprojektidega. Oma kõnes vastandas president uut eliiti 1990. aastate tuultes esile kerkinud majanduseliidile, kes on oma varandused kogunud peamiselt läbi ebaausa erastamise, korruptsiooni ja varastamise. Putin selgitas ka, kuidas uue eliidi loomine käib.
Esiteks, olemasolevatele sõjaväelastele ja veteranidele tehakse hulgaliselt soodustusi, nagu abirahad, võlgade kustutamine, eelisjärjekorras ülikoolides kohtade saamine ja palju muud. Lisaks teatas ta ka, et inimesed, kes tulevikus sõjaväelase karjääri valivad, saavad ka terve rea soodustusi ja privileege.
Briti ajalehe The Telegraph ajakirjanikud nimetasid Putini «uut eliiti» märksa tagasihoidlikumaks, Venemaa uueks keskklassiks. See on päris täpne definitsioon. Venemaa keskklass on olnud traditsiooniliselt enam kui tavapäraselt rikas, suutes endale lubada tavainimesele kättesaamatut hedonistlikku elustiili, anda lastele hea haridus ja reisida palju välismaal.
See keskklass on traditsiooniliselt kontsentreerunud suurtesse linnadesse, nagu regionaalsed keskused ja Moskva ning Peterburi. Nüüd on Venemaal tekkinud väga huvitav olukord, kus väga paljud inimesed, kes elavad seal, mida Venemaal kutsutakse perifeeriaks, on saanud üleöö jõukaks. Need on sõjaväelased, kes saavad Ukrainas sõdimise eest muinasjutulist palka ja soodustusi, või siis nende pereliikmed, kes saavad Ukrainas hukkunud isa või poja surma puhul sama muinasjutulisi kompensatsioone.
Igatahes võib täheldada Venemaa perifeeria majanduslikku elavnemist: ehitatakse uusi maju, ostetakse vingeid autosid, avanevad poed moerõivaste, kalli olmetehnika ja elektroonika müügiks. Järjest rohkem inimesi, kes veel kaks aastat tagasi vaevalt ots otsaga kokku tulid, saavad nüüd lubada endale elustandardit, millest nad aastaid olid unistanud.
Mis teeb uue keskklassi huvitavaks, on see, et tegemist pole just eriti haritud inimestega, kes on enamasti ühel või teisel viisil traumatiseeritud käimasolevast Ukraina-Venemaa sõjast. Omakseid kaotanud pereliikmed on üks asi, aga Venemaal suureneb järjest enam kuri- ja vägivallategude arv, mille on sooritanud posttraumaatilise stressihäire all kannatavad endised ja praegused sõjaväelased.
Kuna Venemaal selle häire olemasolu ei tunnistata, siis pole sellistete inimestele ka rehabilitatsiooni ette nähtud.
Nimekiri kuritegudest – vägistamised, röövimised, tapmised ja peksmised -, mida on teinud Venemaa sõjaväelased ja «sõjalise erioperatsiooni» veteranid, on pikk ja see nimekiri pikeneb veelgi. Asja teeb hullemaks ka see, et võimaluse korral mätsitakse sellised kuriteod kinni.
Huvitav on jälgida, mis siis tegelikult juhtuma hakkab, kui Putini plaani järgi panna see seltskond juhtima majandust, haridust ja võimuorganeid. Jääb üte loota, et Putin ka saab oma tahtmise, sest see kõik viiks Venemaa vähemalt mõõdukasse kaosesse.