Taskukohase kodu rajamine on muutunud järjest keerulisemaks nii linnas kui ka maal ning see ei ole pelgalt inimeste isiklik mure, vaid riik peab kodude kättesaadavusele kaasa aitama elamupoliitika sihtide ja selgete otsuste kaudu. Peame rajama Eestis uusi kodusid ka „kuldsest ringist“ väljapoole ning leppima ringi sees kokku tugevamad mängureeglid.
Erinevalt teistest Euroopa Liidu riikidest on Eestis inimesed valdavalt oma kodu omanikud, mitte üürnikud, näiteks Tallinnas on omanike osakaal 76%. Kuid kodu omamine on muutunud järjest kallimaks.
2024l. aasta esimeses kvartalis oli Tallinnas eluaseme ruutmeetri hind 4373 eurot, hinnad on tõusnud üle kümne korra rohkem kui mujal Euroopa Liidus sama aja jooksul. Kinnisvara arendamist juhib erasektor, ainult 4% kinnisvara on avaliku sektori käes.
Ühtlasi on Tallinn Euroopas kõige segregeerunum pealinn. See tähendab, et ühe emakeele ja sotsiaalse taustaga inimesi koondub üha rohkem sarnastesse piirkondadesse. Vastavad näitajad halvenevad aastatega veelgi.
Linnade lähistele kerkib uuselamuarendusi nagu seeni pärast vihma, kuid omavalitsustel napib raha samas tempos avalike teenuste arendamiseks.
Samas kaotavad elanikke maakonnakeskused ja väikelinnad, kus vajalik taristu juba olemas on. Üks põhjuseid on ka see, et väljaspool suurlinnu ja n-ö kuldset ringi puuduvad atraktiivsed uuselamud, kuhu noored tulla või jääda tahaksid, ning teisalt on maapiirkondades pangalaenu saamise tingimused oluliselt karmimad.
Riik peab eelkõige tegelema tühjenevate piirkondade konkurentsivõimega. Pealinnas tuleb läbi mõelda, kuidas arendada linnalist keskkonda nii, et loodav eluruum oleks kvaliteetne ning tekitaks sünergia erisuguste kogukondade ja inimeste vahel, sest muidu kasvavad sotsiaalsed lõhed ning pinged veelgi.
Üürimajade ehitus ja riigi tugi kodu soetamiseks
Aastaid tagasi käivitatud üürimajade programm õigustas end ning peame sellega jätkama. Ehitati 537 uut kvaliteetset ja energiasäästlikku kodu üle Eesti (valmis 13 uut hoonet ja rekonstrueeriti kaheksa).
Oluline on, et riigi tugi elamumajanduse arendamises julgustaks ka ettevõtjaid selles suunas tegutsema. Meetme vajalikkus sai kinnitust üürikorterite kiire ja peaaegu 100% täitumuse kujul. Peame rakendama lahendust, kus erasektor koostöös avalikuga rajab uuselamuid n-ö tõmbepiirkondadest väljapoole.
Koostööprojekti raames oleks erasektoril võimalik omaosaluse korras kortereid müüa, kuid KOV saab endale nüüdisaegsed ruumid spetsialistidele üürimiseks. Kui käin kohtumas kohalike omavalitsustega, on huvi just sellise lahenduse vastu väga suur.
Praegune riigi pakutav tugi kodu rajamiseks tuleb üle vaadata. Näiteks pakub KredEx praegu eluasemelaenu käendust, saab taotleda väikeelamute rekonstrueerimise toetust jms. Kui senisest ei piisa, tuleb leida veel toetusmeetmeid ja muuta olemasolevaid kasutajasõbralikumaks, et inimestel tekiks võimalus rajada kodu ka pealinnast väljapoole.
Samas neile, kes ise ehitada ei soovi, tuleb anda võimalus soetada kodu nüüdisaegses korterelamus. Just uute korterelamute puudumine takistab näiteks Ida-Virumaal õpetajate probleemi lahendamist. Takistus pole mitte see, et ei soovita sinna kolida, vaid sobiva eluaseme puudumine.
Elamuarenduse mängureeglid selgemaks
Linnades tuleb kohalikele omavalitsustele anda elamumajanduse korraldamiseks oluliselt suuremad võimalused. Näiteks Soomes on üks lahendusi see, et eraarendajal on kohustus anda oma ehitusest üks osa kohalikule omavalitsusele, kes saab sellega kujundada linnaosade elanikele teenuseid.
Muidugi võiks küsida, kas saame nii tugevalt sekkuda erasektori tegevusse? Kuid sellepärast saamegi, et riigivõimul pole mitte õigus, vaid ka kohustus tagada jätkusuutlik ühiskond. Kui me praegu ei tegutse, siis maksame sellise tegematajätmise eest hiljem ühiskonnana palju kõrgemat hinda – lõimumata ühiskond on oht meie julgeolekule.
Lisaks tuleb linnaümbrustesse elamurajoonide rajajaid kohustada panustama sotsiaalsesse taristusse, näiteks lasteaedade või kogukonnakeskuste loomisesse. See on olemasoleva valitsuse ajal kokku lepitud. Loodan, et mõistlikud otsused võetakse uude valitsusse kaasa.
Selleks et tulevikus kodu ja kogu elamumajandusega seotud poliitikat juhtida, peavad meil olema tugevamalt kokku lepitud mängureeglid ühise elamustrateegia kujul ning loomulikult nendest lähtuv õigusruum. Eelneva puudumine on tekitanud olukorra, kus meie ühiskonnas paljudele pole kodu enam kättesaadav. Kuid just uus loodav valitsus võib siin olla suunanäitaja.