Mina tulin küll vaidlema, tunnistab kohalik elanik Helve kuraasikalt, mis teda kolmapäeva õhtul Väätsa põhikooli toob. Europarlamendi kandidaat Marju Lauristin pole mõisamajja veel saabunud, ent võib ilmselt juba aimata, et kohalikud kibelevad rääkima pigem Eesti kui Brüsseli poliitikast.

Pensionär Aino on abikaasa Evaldist veidi ette jõudnud ja teatab juba trepil, et tahab eurokandidaadilt küsida Eesti laste tuleviku kohta. «Kui vanemad Soomes tööl käivad, siis kas ei võiks juurutada kunagist internaatkoolide süsteemi, et noorpõlv omapäi koju ei jääks?» pakub eluaegne pedagoog.

Saabujate jaoks on kesknädala õhtus omajagu tähtpäeva mekki, sest poliitikuid satub Väätsasse paar-kolm korda aastas. Nii polegi imestada, et mõisa kõrge laega saalis hõljub kohvi ja liivaküpsiste magus aroom ning 25 kuulajat on laudades juba aegsasti istet võtnud.

Näeb Euroopas vahetegemist

Kui Marju Lauristin (74) sisse astub, istub ta rahvale lähimasse lauda, et oma kandideerimise tagamaadest rääkida.

«Siin ongi selline asi, et meil Eestis peetakse inimest väga vara vanaks. Euroopas nii ei ole. Ma olen veel sellises eas, kus energiat on ja tahaks veel midagi uut teha,» süstib Tartu Ülikooli emeriitprofessor eakaaslastest publikumi kohe alustuseks kõva doosi ärksust.

Teiseks on Lauristini sõnul Euroopas tarvis tugeva veenmisjõuga inimest, sest eurovanker on viimastel aastatel rajalt kõrvale tüürinud. «Meie ootused on olnud suured, et kui oleme Euroopa Liidus, siis see vahe vanade euroriikide ja meie vahel kaob ja meid võetakse võrdsena. Seni ma seda ikka ei näe – meie poole vaadatakse ülalt alla,» ütleb ta.

Näiteks on Suurbritannia konservatiivist peaminister David Cameron avaldanud soovi «Inglismaa lukku panna» ehk piirata tööjõu vaba liikumist.

«Ma ei üldse kindel, et ma ise ei ole selle Cameroni pooldaja,» oponeerib Leida kaugemast lauast Lauristini sõnavõtule. «Kõrgharidust tehakse tasuta meie kõigi raha eest. Kõik õpivad soome ja rootsi keelt ja lähevad minema. Kas nad ei peaks tegema riigile seda kuidagi tagasi, et nad said tasuta hariduse?»

Samuti on Leidal varuks lahendus: «Võib-olla peaks tegema Euroopaga mingi tasaarvelduse, et lahkunud inimeste hariduskulud makstakse meile tagasi?»

Probleem on olemas, peab Lauristin nõustuma. Eriti on see avaldunud arstide ja osaliselt õpetajatega, kes on oma väärtust mõistnud ning lähevad välismaale või oskavad siin nõuda väärikat palka. Kui seda makstaks, lõpeks ka lahkumine.

«Palk ei tõuse, kui ei ole survet. Surve saab olla altpoolt või peavad olema teatud regulatsioonid, mis on kokku lepitud ja mis tagaks inimväärse palga,» räägib ta.

Praegu saavad lasteaiaõpetajad 500–600 eurot kuus, mõni riigifirma juhatuse liige aga kümme korda rohkem. «Sedalaadi erinevusi on võimalik reguleerida, kui meil oleks üleeuroopaline kokkulepe, et see nii ei oleks,» tutvustab Lauristin Leidale üht võimalust, kuidas ebavõrdsust Eestis vähendada.

Härrasmees publikust näeb asju teise nurga alt – eestlased süüdistavad riiki liiga palju. Selle asemel võiks tööandjad endale ise töötajaid koolitada ja omavalitsused seljad kokku panna, et näiteks pangalaenu toel üht-teist ära teha.

«Eestil on üks suur viga, mis ei ole parandatav – see on meie väiksus. Taani tegi kohaliku omavalitsuse üksused, kus elab üks kuni kolm miljonit inimest ehk teisisõnu – meie riik on Taani vallast pool,» räägib Lauristin.

Aeg-ajalt räägib Lauristin mõne majanduspoliitilise anekdoodi ja uurib publikult, mida nad ise Euroopalt sooviks. Tuleb välja, et häbematult vähe kruusateid on saanud kõvakatte ja Väätsasse lähikülade elanikud tolmuse autota ei pääsegi.

Ega kõike otse küsida julgegi. Näiteks saadab häbelik poliitikahuviline endisele Väätsa sotsist vallavanemale Jarno Laurile lühisõnumi, et küsigu tema, mida Lauristin piirileppest arvab.

«Sellega on selline lugu, et elame paikkonnas, kus on riiakas naaber. Küsimus on, kas paneme oma toaukse lukku või ei pane. Mina arvan, et peaksime panema,» ütleb Lauristin mõtlikult. «Mulle küll tundub, et ega me seda Narva-tagust ja Pihkva oblastit ikka endaga liita taha.»

Eesti jaoks alati olemas

Saali siginev sahin reedab, et esimest korda õhtu jooksul on osal rahvast raske Lauristiniga nõustuda. Kui sotsiaalteadlasest professor aga kinnitab, et Põhiseaduse Assamblee liikmena kirjutaski ta omal ajal seadusesse võimaluse Tartu rahu rikkumata piirilepe sõlmida ja ilma piirita pole Venemaa jaoks ka piiririkkumist, näib umbusk lahtuvat.

Pärast koosviibimist möönavad asjaosalised, et said kohtumisest täpselt seda, mis ootasid – ühe vägeva mõttevitamiini. Lauristin ise nendib, et tema jutt sai kardetavasti veidi jumalavallatu. Aga siirana oligi see mõeldud, et saaks südamelähedases Väätsas kohaliku rahvaga otse rääkida.

Kui Lauristin peaks europarlamenti pääsema, siis lubab ta, et Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Tallinna ja Tartu vahet sõitmiste kõrval on Brüsseli-lend kukepea.

«Ma mõtlen isegi, et tahaks viia tudengid Brüsselisse. Vähemalt ühe poliitilise kommunikatsiooni loengu teeksin seal,» lubab poliitik.

Postimees.ee