Lemmikloomade heaolu küsimus on üha suurema tähelepanu all ning seda põhjendatult. Esiteks on väga paljudes peredes mõni lemmikloom – 2021. aastal oli 37% Eesti elanikest kodus kass, 27% koer ning 14% mõni muu loom. Teiseks on inimesed teadlikumad ning aasta-aastalt on seega kasvanud loomade väärkohtlemist puudutavate vihjete arv. 2023. aastal esitati Põllumajandus- ja Toiduametile 825 sellekohast märkust. Kolmandaks on üha tugevamaks muutunud meie tublid loomakaitseorganisatsioonid, kes teevad olulist ja tõhusat tööd. Mitmed avalikkust raputanud õõvastavad lood on ilmsiks tulnud just tänu neile.
Seega on kätte jõudnud aeg kehtestada tugevamad reeglid ja parandada töökorraldust, et loomade heaolu oleks tulevikus paremini tagatud.
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis oleme välja toonud peamised probleemid, mis on meieni jõudnud nii avalikkuse, ekspertide kui ka järelevalve- ja kohtupraktika kaudu. Loomakaitseseaduse muutmise väljatöötamiskavatsus keskendub eelkõige loomaheaolu probleemide ennetamise võimalustele ja teiselt poolt järelevalve parandamisele.
Kasside paljusus ja heaolu
Üks keerulisemaid probleeme, mis kiiret lahendust vajab, on kasside heaolu. Tegemist on ühelt poolt haavatavate loomadega, kelle tervise- või väärkohtlemise muresid pole naabritel ja PTA ametnikel võimalik alati õigel ajal märgata. Nad elavad kas peidus või siseruumides ning varjavad oma probleeme võrreldes koertega paremini. Teisalt on kassid nii edukad paljunejad, et oleme jõudnud nii loomakaitseorganisatsioonide kui ka PTA ametnike hinnangul situatsiooni, kus räägime juba kriisist. Vaatamata kõikide osapoolte pingutustele, jõuab varjupaikadesse igal aastal väga suur hulk kasse, kellele ei leita uut kodu. Tagajärjeks on kas pikk ootamine piiratud elukeskkonnas või eutaneerimine.
Me ei saa lubada loomadel kolooniatena elada, seda nii nende endi heaolu, looduskaitset kui ka nakkushaigusi arvesse võttes. Seega peame püüdma probleemi ennetada ja teha kõik selleks, et loomad hoolitsuseta ei jääks. Vaatamata asjaolule, et nii loomaarstid, loomakaitseorganisatsioonid, kohalikud omavalitsused kui ka PTA on püüdnud loomaomanikke nõustada ja aidata selles suunas, et soovimatuid kassipoegi ei sünniks, jõuab igal aastal aina enam loomi varjupaikadesse. Seal aga kohti kõigile abivajajatele ei jätku ning juba enne vabatahtlike või KOV-i hoole alla jõudmist, on loomad pidanud kannatama. Kassipojad vajavad tulevaseks täisväärtuslikuks eluks õigel ajal vaktsineerimist, sotsialiseerimist ja ravimeid. Kui loom sünnib teda halvasti kohtlevasse koju või kassikolooniasse, võivad varases eas tekkinud probleemid varjutada kogu ülejäänud elu.
Seetõttu soovimegi, et inimesed teeksid looma võttes teadliku valiku – kas kass on ainult pere lemmik või soovitakse temast aretuslooma. Kasside puhul peetakse üldiselt parimaks järglastest hoidumise viisiks kirurgilist steriliseerimist. Koerte ja teiste aretatavate lemmikloomade puhul soovime sõnastada põhimõtte, et iga omanik vastutab oma looma kontrollimatu paljunemise eest. Kindlasti ei ole lihtne leppida ühiskonnas kokku, mis on „kontrollimatu“, kuid usun, et suudame üheskoos sellega hakkama saada.
Liiga palju loomi ja ketikoerad
Kontrollimatu paljunemise teemaga haakub ka järgmine suur probleem, mida nii loomakaitseorganisatsioonide vabatahtlikud kui ka ametnikud sageli näevad – inimesed peavad rohkem loomi, kui oleks nende võimaluste piirides mõistlik. Kui loomade arv inimese kodus või peres on liiga suur, ei ole võimalik tagada kõigile vajalikul määral hoolitsust, toitu ja puhast elukeskkonda. Tagajärjeks ongi õõvastavad olukorrad, kus ühes korteris või majas elab 50-70 kassi, neist suur osa haiged või tiined. Seetõttu on ministeeriumi eesmärgiks arutelude käigus jõuda mõistliku numbrini, mida ületades peaksid loomapidajale kehtima rangemad nõuded. Naaberriikide eeskujul võib see olla näiteks kümme lemmiklooma majapidamises.
Teine murekoht on õues elavate loomade tingimused. Kindlasti on Eestis majapidamisi, kus alaliselt ketis peetaval koeral on võimalus nii liiga palava, külma kui ka vihma korral pugeda oma mugavasse pessa peitu, kuid kahjuks on vastupidiseid olukordi kirjeldavad viited muutunud juba liigagi sagedaseks. Seepärast olemegi ühe lahendusena pakkunud samm-sammult liikumist alalise ketispidamise keelustamise poole. See annab ekspertide hinnangul loomapidajatele vajaliku signaali, et koer pole vaid valve- või ilueesmärgiks, vaid elusolend, kes vajab ka elamisväärseid tingimusi. Samal ajal peab ka koerte puhul silmas pidama, et omanik võtab endale ühtlasi kohustuse tagada loomale terviseabi, sotsialiseerumis- või tõukohase väljaõppe. Ministeeriumi tehtud ettepaneku kohaselt ei tohiks seaduse jõustumisel enam uusi koeri alaliselt ketti panna. Praegu sellise eluviisiga harjunud loomi lahti laskma ei pea, seda muidugi juhul, kui koerale on tagatud kõik heaoluks vajalik.
Zoofiilia keeld ja suurem kontroll loomapoodidele
Kuigi zoofiilia pole ka praegu lubatud, ei ole keelu sõnastus kehtivas Loomakaitseseaduses siiski piisavalt selge. Seetõttu teeme ettepaneku zoofiilia suhtes keeld selgelt ja konkreetselt seaduses sõnastada.
Lemmikloomapoed võivad edasi tegutseda, kuid loomade heaolust lähtuvalt plaanime kehtestada tegevusloa nõude iga loomaperekonna kaupa. See tähendab, et kauplus ei tohi võtta müüki loomi, kelle pidamiseks puuduvad sobivad tingimused ning töötajatel pole piisavalt teadmisi ostja nõustamiseks ja loomadele heaolu tagamiseks.
Arutame ka nii teiste liikmesriikide kolleegide kui ka kohalike ekspertidega võimalusi ja alternatiive keelustada selliste lemmikloomade pidamine, kelle puhul on väga tõenäoline, et loomale ei ole võimalik pakkuda kõiki heaoluks ja terviseks vajalikke tingimusi.
Loomulikult püüame lisaks loomade heaolu puudutavatele küsimustele leida lahendusi ka järelevalves esile kerkinud probleemidele.
Mitmed muudatused, milles ühiskond on juba ühel meelel, on plaanis tuua lähiajal Riigikogu ette. Loomulikult on teemasid, mis vajavad pikemat arutelu, nende osas soovime, et parandused jõustuksid 2026. aastal.
Mul on väga hea meel tõdeda, et kogu protsessi juures on meile ministeeriumis olnud suureks abiks kolmas sektor oma teadmistega. Oleme ühiskonnana valmis liikuma suunas, kus loomade õigused on kaitstud ja meie endi teadlikkus selle teema suhtes üha kasvamas.