Viimastel nädalatel on uimastipoliitika debatt hoogustunud tänu sündmustele nagu ajakirjanduse eksperiment erakondade valimispidudel ja noore illegaalsete uimastitega seotud inimese surm Tallinna Vanglas. Need juhtumid näitavad, et narkootikumidega seotud probleemid ei ole Eesti poliitikute prioriteet, kuigi ühiskonnas on kriitiline vajadus süstemaatilise lähenemise ja lahenduste järele. Kahjuks on tarvis šokeerivaid näiteid, et juhtida tähelepanu probleemide tegelikule ulatusele, sest Tervise Arengu Instituudi regulaarsetest uuringutest ja kasvavast üledooside arvust ei ole piisanud probleemi tõsiduse märkamiseks.
Eestis kuuleme poliitikuid harva uimastipoliitika teemal sõna võtmas. Meenub 2020. aasta valitsuse pressikonverents, kus toonane välisminister Urmas Reinsalu kritiseeris Tallinna sotsiaaldemokraatide ettepanekut – võimaldada tõenduspõhiseid kahjude vähendamise meetodeid, sealhulgas uimastite eeltestimist. Reinsalu nimetas seda narkootikumide propageerimiseks.
Hiljuti kommenteeris perearst ja Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni liige Karmen Joller Twitteris samuti uimastite eeltestimist, öeldes: “Ma küll ei kujuta ette, et pätid oma narko ametivõimudele eeltestimiseks toovad. Täiesti ajuvaba mõte ju.”
Esitatud kommentaarid on asjatundmatud ja muserdavad, sest kumbki poliitik ei ole end enne arvamuse avaldamist ennetusmeetmega kurssi viinud. See näitab, et mitmete poliitikute jaoks on illegaalsete narkootikumidega seotud teemadel tugevad hoiakud, kuid puudulikud teadmised. Riigikogu sotsiaalkomisjoni kuuluva Jolleri kommentaarist saab kahjuks järeldada ka seda, et ta ei ole tutvunud Vabariigi Valitsuse uimastiennetuse komisjoni kinnitatud ja Siseministeeriumi poolt välja antud Eesti narkopoliitika valge raamatuga. Sama kehtib ilmselt ka teiste poliitikute kohta, kes nõuavad jätkuvalt karmimaid karistusi ja nulltolerantsi.
Uimastite eeltestimise teenused annavad tarvitajatele teavet nende uimastite keemilise koostise kohta ning pakuvad nõu ja lühiajalist nõustamist. Teenuse prioriteedid hõlmavad teabe kogumist, kahjude vähendamist ja varajast hoiatamist. Testimise kohad võivad olla statsionaarsed või mobiilsed laborid festivalidel, klubides ja uimastite tarbimise ruumides, pakkudes tulemusi koheselt või mõne päeva jooksul.
Eesti narkopoliitika valge raamat pooldab uimastite eeltestimist kui ühte hoiatustegevust, mis võimaldab saada teavet nii aine koostise kui ka terviseriskide kohta. Meetme kõige olulisem osa on tarvitaja teavitamine ja nõustamine. Lisaks võimaldab testimine saada ülevaadet uimastiturul toimuvatest suundumustest, mis võib aidata narkootikumide pakkumise vähendamisel (Eesti narkopoliitika aastani 2030 valge raamat).
Mitmetes Euroopa riikides kasutatakse uimastite testimist kahjude ennetamise meetmena. Uimastit tarvitada plaaniv inimene saab niimoodi olulist teavet oma aine kohta ning tekib võimalus teavitada avalikkust, kui mõnes turul olevas aines avastatakse midagi eluohtlikku. Rahvusvaheline kogemus näitab, et koos teiste ennetusmeetmetega, nagu tõese ja usaldusväärse teabe pakkumine, nõustamine ning ettevaatusabinõud ööelu kontekstis (näiteks lõõgastumisruumid, tasuta vesi ja hea ventilatsioon), võib uimastite testimine elusid päästa. Šveitsis läbi viidud uimastite eeltestimise uuring näitab, et üheksa kümnest küsitletud inimesest kas vähendasid testitud uimastite kasutamist või lõpetasid nende tarvitamise täielikult.
Kuid uimastite tarvitamise eelne testmine on vaid üks osa süsteemsest uimastipoliitikast, mida Eesti vajab selleks, et narkootikumide tarvitamine ja sellega seotud kahjud saavutaksid püsiva langustrendi; tarvitajate õigusrikkumiste puhul eelistataks karistuste asemel abiteenuseid ning narkovaldkonna teenused ja sekkumised saaksid loomulikuks osaks eesti tervise-, sotsiaal-, haridus- ja õiguskaitse teenustes. Uimastipoliitika on keeruline teema, mille lahendamine nõuab pikaajalist ja laiapõhjalist koostööd. Eesti peab tõstma selle prioriteetsete valdkondade hulka, et tulevikus paista Euroopas silma ambitsioonikate eesmärkide saavutamisega, mitte üha kasvavate narkosurmadega.