Hääletasin 16. mail keskkonnakomisjoni istungil ainsa komisjoni liikmena vastu ettepanekule saata riigikogu täiskogu ette tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamise otsuse eelnõu. Koos teiste sotsiaaldemokraatidega tegime esimesel lugemisel eelnõu tagasilükkamise ettepaneku, mis kogus suures saalis 19 poolthäält ja jäi seega menetlusse. Otsuse tekst ise on lihtne: „Toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist.“

Minu arvates on vale toetada sellise otsuse vastuvõtmist. Tuumaenergeetika üle otsustamine on äärmiselt vastutusrikas samm, millel on olulised mõjud tulevastele põlvkondadele. Sestap peab siin kehtima põhimõte „üheksa korda mõõda, üks kord lõika.“

Tunnistan, et riigikogus tööle asudes ei olnud mul selle küsimuses jah või ei positsiooni, pigem kaldusin toetajate poolele. Eeldasin, et ühel hetkel laekuvad saadikutele erinevad Eesti energiamajanduse arengu stsenaariumid, sealhulgas tuumajaama rajamist kaaluvad variandid, kus on läbi hinnatud iga stsenaariumi tugevused ja nõrkused, ohud ja võimalused. On ju vaid nii võimalik langetada läbimõeldud ja Eesti tuleviku osas kõige mõistlikum otsustus.

Olin tõeliselt naiivne. Sellist ülevaadet koos riskihinnangutega pole senini. On ainult tuumaenergia töörühma lõpparuanne, mis keskendub küsimusele, kas Eestis on võimalik tuumajaama rajada ning kui, siis mis tingimustel. Loomulikult on võimalik, tõdeb see dokument, olles samas äärmiselt pinnapealne kõige suhtes, mis puudutab riske ja ohtusid, kaasa arvatud majanduslikke riske. Sisuliselt oli töörühma lähteülesanne kirjeldada tuumajaama loomiseks vajalikke tingimusi. Kõrvale on aga vaadatud küsimusest, kas ja mis kujul on tuumajaama vaja Eesti energiamajanduse seisukohalt.

Need on kaks täiesti erinevat lähenemist. Esimesel puhul on vaikimisi lähtekohaks, et tuumajaama on vaja. Teise puhul tuleb aga teha sisuline analüüs, mille põhjal saab informeeritult otsustada, kas meie uuenev energiasüsteem vajab tuumakomponenti ja kui vastus on jaa, siis mis sellega kaasneb. Sellele vastab paari aasta tagune Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse analüüs, mis jõudis järeldusele, et tuumaenergia rakendamise järgi Eestis pole vajadust.

Kui ma tegin endale selgeks tuumajaama võimalikke riske, siis kuulasin erinevate osapoolte argumente ning seisukohti. Ja mida rohkem mõnda alateemasse süveneda, seda enam avastad, et liigud ringi pooltõdede hämaras maailmas – sõltumata, kas tuumaenergia pooldajad esindavad riiklike asutusi või erahuvisid, on mõned argumendid maha vaikitud.

Nüüd näidete juurde. Pooldajate üks lemmikväiteid on, et tuumaenergia toetab taastuvenergiat. Selleks peaks tuumaenergia tootmine sobituma loodavasse taastuvenergia võrku ning olema juhitav. Viimane tähendab, et tuumaenergia tootmismahtu saab kiiresti vastavalt taastuvenergia tootmise hetkeseisule kas vähendada või suurendada. Tuumaenergia töörühma esindaja teatas, et tuumaenergia tootmine on ainult natuke aeglasemalt juhitav. Hiljem selgus, et tootmismahtu saab näiteks võrreldes biogaasi jaamaga muuta kümnetes kordades aeglasemalt, rääkimata energia salvestamisest, kus muutuse tegemine on sisuliselt hetkeline.

Mis veelgi olulisem, kui hoida tuumajaama töös allpool optimaalset tootmistaset, siis on nii saadav elekter ebamõistlikult kallis. Seega on väide tuumaenergia tootmise juhitavusest pehmelt öeldes küsitav. TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor Jarek Kurnitski kinnitusel pole Eestis tehniliselt võimalik korraga arendada taastuvenergiat ja tuumaenergiat. Otsus minna täielikult üle taastuvenergiale tehti aga juba mõni aeg tagasi. „Tuumaotsustus“ seega vaid suurendaks energiaarenduse maastikul ebaselgust ja viiks meid tagasi otsustamatuse olukorda. See on just see, mida riigikontroll on riigile ette heitnud.

Järgmist väidet – tuumaenergia on rahaliselt soodne energia – kohtab sageli ja eri vormides. Asi pole kaugeltki nii lihtne. Millega võrreldes soodne? Tuumatöörühma koordinaator möönis, et tuumaenergia hind jääb meretuuleparkidest saadava energiahinna lähedale. Süvenedes selgus hoopis, et mitmete uuringute järgi on tuumaenergia taastuvenergiast hüppeliselt kallim. Sellest arvestusest on väljas maksumaksja kanda jäävad suured kulud, mis on seotud tuumaenergia riikliku süsteemi ülesehitamise, ülalpidamise ja turvariskide maandamisega.

Tuumaenergia töögrupi aruandes toodud hinnangud moodultuumajaamade loomisele kuluvale ajale ja rahale on üsna julgustavad, kuid need on pandud on kokku kõige positiivsema stsenaariumi järgi. Soome Olkiluoto tuumajaam valmis plaanitud 45 kuu asemel alles 198 järel ja läks plaanitust palju kallimaks. Kahtlust lisavad arvukad ülevaateuuringud, mis näitavad, et tuumajaama ehitamine reeglina osutubki hüppeliselt kallimaks ja ajakulu arvatust pikemaks.

Mind rahustati, et Eesti puhul käib jutt n-ö uue põlvkonna mooduljaamadest, mis sisuliselt pannakse tehases liinil kokku, nagu autod. Klient annab vaid teada, millist konfiguratsiooni ta tahab. Kõlab hästi, eks. Paraku selliseid „automontaaži“ liine maailmas veel ei eksisteeri. Kuulu järgi on paar „mooduljaama“ kokku pandud vaid Hiinas ja Venemaal ning Kanadas käivat sellise ehitamine. Samas selgus, et Kanadas pole veel ehituslubagi väljastatud.

Isegi termin „mooduljaam“ on eksitav – seda kasutatakse erinevates tähendustes. Palju konkreetsem oli Fermi Energia esindajate selgitus, et mooduljaamade puhul on tegu kohapeal kokku pandud väikeste tuumajaamadega, mitte standardsete vabrikutoodetega, kus võimalikud ehitusvead on enamasti välistatud. Kui nii, siis on vägagi tõenäoline, et sarnaselt Olkilouko jaamaga hakkab ehitus venima.

Ühe argumendina kõlab, et tuumajäätmete ladustamine pole Eestis probleem ning selle maksumus on tühine. Kahjuks pole Eestis selles osas mingeid uuringuid tehtud. Pole isegi selged võimalikud kohad, kuhu kaaluda jäätmete ladustamist, rääkimata sobiva meetodi valikust. Mind jahmatas tõsiasi, et Soome alustas oma sellelaadsete uuringutega juba 1984. aastal. Kui pole uuringuid, siis pole ju ka teada jäätmete ladustamise tingimusi ega saa ammugi väita, et probleeme tulevikus ei teki ja et maksumus on tühine.

Ühiskonnas on tuumaenergia kasutuse osas toimunud suur muutus. Tsernobõli ja Fukushima katastroofide mõjul tekkinud emotsionaalne EI on asendunud elektrienergia järsust kallinemisest tuleneva emotsionaalse JAH-iga. Avalikku arvamust mõjutab järjekindel tuumaenergia arendajate lobi.

Riigikogul aga pole moraalselt õigust otsustada pelgalt arvamuste ja seisukohtade alusel. Vajame otsust, mida pärast ei kahetse ei me ise ega me järeltulijad. Väga palju on veel vastuseta küsimusi ja pole kaugeltki selge, kas Eesti üldse vajab tuumajaama. Olukorras, kus SEI Tallinna uuring on seadnud selle kahtluse alla seadnud ja puuduvad riskianalüüsid, on vastutustundetu asuda välja töötama tuumaenergia tootmiseks vajalikku seadusandlust.

Äärmiselt kaheldav on pooldajate väide, et antud otsus pole lõplik ja et järgmistes faasides saab tuumaenergia suunas liikumise peatada. Iga tehtud samm, iga avalike vahendite investeering viib meid lähemale hetkeni, kus „masinavärki“ pole enam võimalik ümber pöörata. Inglise keeles nimetatakse seda too big to fail olukorraks. Väikese ja tuumavõimekust mitte omava riigina peame ikka „üheksa korda mõõtma.“ Enne seda on igasugune riigikogu tuumajaama puudutav otsus ennatlik ja riskantne.