Valitsus esitas eelmisel nädalal lõpuks riigikogule 2024. aasta negatiivse lisaeelarve, mis tähendab kulude vähendamist 175 miljoni euro ehk 1,04 protsendi võrra. Kuu aega vaidlust selle ümber oli muidugi valimiseelne show, millega erakonnad tahtsid säilitada-näidata oma nägu. Tavainimese elu see kärbe ei puuduta, mistõttu seda pole vaja ka eriliselt analüüsida.
Et mahtuda aga Euroopa Liidu normatiivse eelarvepuudujäägi kolme protsendi sisse, tuleb sügisel leida võimalus umbes ühemiljardiliseks kulude kärpeks järgmisel aastal ning ka hädavajalikud täiendavad summad teedeehitusest kuni avaliku sektori palgatõusuni, sest õpetajad ilma selleta ju ei lepi. Loomulikult ei tegele valitsus sellega enne 19. juuni Euroopa Liidu ülemkogu, kui saab enam-vähem selgeks Kaja Kallase ning kogu valitsuskoalitsiooni tulevik, sest uus peaminister tähendaks ju ühtlasi uut valitsust. Poliitringkondades valitseb lootus, et kes tahes uus reformierakondlik peaminister vaatab üle ka nüüdseks rohkem Kallase ja Võrklaeva erahuviks kujunenud nõndanimetatud maksuküüru sellisel kujul kaotamise, nii väheneks eelarveauk kohe umbes poole miljardi euro võrra.
Et tavalugeja sellist probleemipüstitust mõistaks, tuleb pisut meelde tuletada meie üksikisiku tulumaksu ajalugu. Erinevalt Eesti Vabariigis olnud astmelisest tulumaksust kehtis Nõukogude Eestis ühetaoline (proportsionaalne) tulumaks, mis lõpuks oli umbes 14 protsenti kõigist tuludest. 1992. aastal vastuvõetud maksuseadus sätestas astmelise tulumaksu kolme maksuastmega: 16, 24 ja 33 protsenti. Pidagem siinkohal silmas, et maksuastmed ei tähenda alati kogu tulult võetavat maksu, vaid eelmise astme piirmäärast üleulatuvalt tulult võetavat maksu. 1994. aastast kehtestas Mart Laari valitsus Eestis ühtlase üksiksiku tulumaksu 26 protsenti. Tõsi küll, ka see oli tegelikult kaheastmeline, sest toonaste sotside nõudel sätestati kohe ka maksuvaba tulu, mille esialgne suurus oli 300 krooni.
Selline maksusüsteem oli tol ajal ja on ka praegu üsna haruldane, sest Euroopa Liidu riikide suures enamikus kehtib meil propagandistlikuks kolliks värvitud astmeline tulumaks. Tollase vaesuse juures võis see olla ehk isegi õige ja majandusaktiivsust stimuleeriv valik.
Kõik oli enam-vähem korras ja keegi ei oleks osanud unistadagi mingist teisest maksumäärast, kui hea Andrus Ansip ja Reformierakond poleks otsustanud hakata populaarsust ja hääli võitma lubadusega maksumäära alandada. Nii ilmusid tänavatele toredad maasikatega plakatid “maksuvabast reedest” ning üksikisiku tulumaksumäär alandati 2009. aastal 21 ja 2015. aastal koguni 20 protsendi peale. Eesti on seejuures Euroopa Liidu madalaimate varamaksudega riik ning ainus riik, kus pole automaksu.
Hääled Reformierakonnale muudkui tulid, sest kes siis ei tahaks maksta vähem makse. See viis Eesti keskmise maksukoormuse umbes 33 protsendini SKT-st olukorras, kus Euroopa Liidu keskmine on 41, Soomes 42,3 ja Rootsis koguni 43,7 protsenti. Too näitaja tähendab aga seda, milline osa riigis toodetavast tulust jagatakse eelarve kaudu ümber ühisteks kuludeks: julgeolekule, tervishoiule, sotsiaalabile, haridusele, kultuurile … Kujunenud on olukord, kus me maksame makse selgelt vähem, aga riigi teenuseid tahame kindlasti saada Skandinaavia maadega samal hulgal ja tasemel. Sellest, et see pole jätkusuutlik, peaksid lapsedki aru saama.
Lisame näitlikustamiseks veel, et oleme maailmas ainus 1,3-miljonilise elanikkonnaga riik, kus on kuus avalik-õiguslikku kõrgkooli, kaks ooperiteatrit, Teaduste Akadeemia, kogu maailmaski unikaalne vanemahüvitis ning nüüd lõpuks ka armee, mille ülemjuhataja lubab Venemaad kindlasti sõjas võita.
Eesti rahval on kõnekäänd “Sea suu sekki mööda”. Nüüd oleme seisus, kus tuleb otsustada, kas hakata suud koomale tõmbama või sekki suurendama. Muidugi leidub alati kohti, kust saab kärpida, aga kui me hakkame sulgema asju, mille üle oleme seni õigusega uhked olnud, kui hakkame oma andekamaid noori kaotama Põhjamaade tasuta kõrgkoolidele, suurendama niigi üle euroliidu keskmise olevat omaosalust tervishoius või veelgi kasvatama regionaalset ebavõrdsust, muutuvad küsitavaks meie iseolemise alusväärtused.
Olukorra, kus me oma eelarvepuudujäägiga praegu oleme, sünnitasid just need Reformierakonna “maksuvabad reeded”. Lisaks valitses teinegi dogma, nimelt et riigi laenuvõtmine on üks paha asi, sest me ei tohi jätta oma lastele kaela riigivõlgu. Jah, nüüd, kui laenuintressid on kõrged, oleme me, jumal tänatud, endiselt Euroopa Liidu kõige madalama laenukoormusega riik, kuid aastatel, kui laenuintress oli üleilmsel rahaturul nullilähedane, oleksime vahepealse laenu abil korda saanud oma maanteed ja koolivõrgu, tugevdanud kaitsevõimet ning teinud palju muidki asju, mida meie lapsed nüüd hoopis kallima raha eest ikka tegema peavad.
2016. aastal, kui õnnestus lõpp teha Reformierakonna 17-aastasele katkematule valitsemisele, oli ühetaolise tulumaksu paratamatult tekitatav ühiskondlik ebavõrdsus paisunud nii suureks, et sotsiaaldemokraadid esitasid idee tulumaksuvaba miinimumi (mis tol ajal oli 180 eurot) kardinaalseks tõstmiseks 500 eurole, mis oleks igale maksumaksjale toonud kuus lisaks 64 eurot. Aastas tähendas see näiteks 1200-eurost (tol ajal keskmist) palka saanud inimestele üle poole kuupalga lisatulu.
Valitsuskaaslased – Keskerakond ja Isamaa – saadi sellega nõusse ja nii alates 2018. aastast läkski.
Loomulikult oli sedasi tekitatud eelarvekulule vaja leida kate ja et Isamaa juuresolekul polnud astmelisest tulumaksust võimalk rääkida, pakkusid sotsid välja üksikisiku tulumaksu tõusu 22 protsendini. See Isamaale, kelle käes oli rahandusministri portfell, ei sobinud ning ta tuli välja tolle praegu nii aktuaalse maksuküüru skeemiga, mis tähendas, et maksuvaba miinimum 500 eurot kehtiks ainult 1200-eurose kuusissetulekuni (tollase keskmise palgani). Sellest rohkem teenitavalt summalt hakkaks maksuvaba tuluosa vähenema ehk siis võetav tulumaks samm-sammult kasvama ning tulult alates 2100 eurot maksuvaba miinimum kaob ja tulumaksu 20 protsenti tuleb maksta nii-öelda täie rauaga.
Selles seisus me praegu olemegi, ainult et maksuvaba tulu on vahepeal kerkinud 654 euroni.
Millegipärast (ja ma ei tea tõesti, miks) unustati, et keskmine palk on kasvanud 1200 eurolt umbes 1800 euroni ja kui ka maksuküüru alguspunkt oleks kasvanud koos palgakasvuga, poleks praegusel süsteemil peale keerukuse häda midagi. Praegu aga langeb nii-öelda kõrgema tulumaksumäära alla juba suur osa keskklassi igakuisest sissetulekust – agul see nii polnud ja just keskklassi lubab ju Reformierakond küüru kaotamisega nüüd õnnelikuks teha. Vahe on vaid selles, et kui 2018. aasta maksureform (koos küüruga) oli selgelt suunatud ühiskonna vähem jõukale osale ja tõi tulu juurde 70 protsendile maksumaksjatest, siis järgmisest aastast Reformierakonna kavandatud küüru kaotamine toob küll tulu juurde kõigile, kuid suurema osa sellest saavad jõukamad inimesed, sest kavandatud on ühtlane 700-eurone tulumaksuvabastus (ja lõpuks ikkagi 22-protsendine tulumaks!) sõltumata isiku tulu suurusest, mis suurendab veelgi tulude jaotuse ebavõrdsust ühiskonnas.
Ette heita pole siin midagi – eks iga erakond mõtle ennekõike oma võimalikule valijaskonnale. Kui selle tulemusena peavad riigi teenuste vähenemise ja halvenemise kinni maksma teiste erakondade (vähem jõukad) valijad, eks see olegi teiste erakondade asi. Seepärast ongi viis parlamendierakonda kuuest maksuküüru sellisel kujul kaotamise vastu. Eks näis, kuidas võimalik uus reformierakondlik peaminister selle olukorra lahendab ja millise valitsuskoalitsiooni moodustab.
Kuidas aga saab maksuküüru kaotada õiglaselt ja nii, et riigieelarvesse poolemiljardilist auku ei tekiks, sellest soovitan lugeda ERR-i arvamusportaalist aastatel 1990–1992 minu parlamendikaaslase, majandusteadlase Peet Kase artiklist “Rikaste madalama maksukoormusega eelarvet tasakaalu ei saa”. Loodan, et ka tulevane peaminister on seda lugu lugenud.