Konkurentsivõime ekspertkogu vastvalminud raport toob välja viis vaala, millega tuleks tegeleda, kirjutab riigikogu liige Priit Lomp.
Küsimus Eesti majanduse konkurentsivõimest on teravam kui eales varem. Selle põhjuseid võib jäädagi loetlema. Mitmed meile viimastel aastakümnetel edu toonud tegurid – odav tööjõud ja energia ning ligipääs soodsale Vene-Valgevene toorainele – on ammendunud. Ja loomulikult on Eestit kui väikese ja avatud majandusega riiki mõjutanud tugevalt koroonakriis ja sellega seotud tarneprobleemid, sõda Ukrainas, süvenev geopoliitiline polariseerumine, energiahindade hüpe koos järgnenud üldise hinnatõusuga, mis omakorda sundis keskpanku rahapoliitikat karmistama ja intresse tõstma. Ees terendavad uued, kliimakriisi lahendamisega seotud väljakutsed.
Geopoliitiliste pingete tõus on aidanud laiemalt kaasa sellele, et varasemast enam pööratakse tähelepanu majanduslikule sõltumatusele ja varustuskindlusele. Võrreldes 1980. aastate või ka nullindatega on iseäranis lääneriikide majanduspoliitika märksa sekkuvam. Sihitumaks on muutunud just tööstuspoliitika meetmed – varasemast enam subsideeritakse teatud majandusharusid, tehakse maksusoodustusi, antakse ettevõtetele riigiabi. Juba mõnda aega ei ole enam päris asjakohased jutud isekorraldavast majandusest.
Aga kõik see ei tähenda, et tuleks pessimismi langeda või käed rüpes istuda. Vastupidi. Eesti riigil ja majandusel on endiselt palju tugevaid külgi ja konkurentsieeliseid, mida hoida ja kindlustada. Meil on haritud ja nutikad inimesed, tugev õigusraamistik, tõhus äriseadustik ja paindlik tööturg. Me oleme maailmas kuulsad oma digiriigi ja IKT-sektori poolest. Teisalt koorub erinevaid konkurentsivõime edetabeleid vaadates ja neid Eesti ettevõtjate ja ekspertide hinnangutega kõrvutades välja mitmeid kitsaskohti, mida lahendades on võimalik meie ettevõtete tootlikkust suurendada ja majanduse käekäiku parandada.
Eesti riigil ja majandusel on endiselt palju tugevaid külgi ja konkurentsieeliseid, mida hoida ja kindlustada.
Olgu siin üheks abimeheks parlamendi majanduskomisjoni läinud aasta augustis kokku kutsutud konkurentsivõime ekspertkogu soovitused. Selle kogu vastvalminud raport sisaldab ridamisi majanduspoliitilisi ettepanekuid.
Ekspertgrupi (sinna kuuluvad Kadri Männasoo Tallinna Tehnikaülikoolist, Priit Vahter Tartu Ülikoolist, Uku Varblane Arenguseire Keskusest ning Ülo Kaasik Eesti Pangast) analüüs toob välja viis suurt vaala, millega tuleb tegeleda. Nendeks on kvalifitseeritud tööjõu küsimus, ettevõtete digitaliseerituse ja automatiseerituse tase, mure nii majanduse ressursitootlikkuse kui liigse bürokraatia pärast ning vähene selgus riigi prioriteetide ja poliitika suhtes.
Ettevõtjatega kohtumistel tulevad sageli jutuks raskused kvalifitseeritud tööjõu leidmisel. Samas tõi analüüs välja, et Eestis valitseb päris suur ebakõla inimeste oskuste ja töö sisu vahel, mistõttu võiks meie šanss olla töötajate parem kasutamine. Olgu siin näiteks kõrgharidusega müügitöö tegijad. See amet eeldab kindlaid isikuomadusi ja ettevalmistust, kuid reeglina mitte kolme aastat kõrgkoolis ja veel erialal, millel pole inimese tööga mingit puutumust.
Eestis valitseb päris suur ebakõla inimeste oskuste ja töö sisu vahel, mistõttu võiks meie šanss olla töötajate parem kasutamine.
Tööjõu võimestamise keskseks teeks on tõsta kutseharidusõppes rakendusliku külje osatähtsust. Samuti julgem tehisintellekti kasutamine nii koolides kui ettevõtetes. Uuringud on näidanud, et tehisarul põhinevad lahendused aitavad väheste kogemuste ja oskustega töötajatel teistele hõlpsamini järele jõuda. Kui kohalikku tööjõudu ei hakata tõhusamalt rakendama ja võimestama, siis on Eesti paratamatu valik välistööjõu laialdasem kaasamine. Olgu meil siinkohal tarkust teha nii, et välistööjõud ei hakkaks meie oma inimesi asendama, vaid oleks oma oskustega meie oma töötajatele täienduseks.
Uuringud viitavad ka sellele, et Eesti ettevõtete suhteliselt madalat digitaliseerituse ja automatiseerituse taset tuleb märkimisväärselt parandada. Automatiseerimine tõstab Eesti ettevõtete tootlikkust keskmiselt 22 protsenti. Aga kui sellega käivad kaasas organisatsioonilised uuendused, mis puudutavad juhtimiskvaliteeti, andmeanalüüsi võimekust, paremat ärimudelit ja innovatsiooni organisatsiooni sees, on tootlikkuse võit veel ligi kaks korda kõrgem – 38 protsenti.
Üheks võtmeküsimuseks on vohav bürokraatia ja selle piiramine. Osa probleemist on seotud avaliku sektori suhtelise aeglusega. Aga moraalselt aegunud infokohustuste kaotamine ning andmekorje ja -töötluse automatiseerimine säästaksid otseselt ettevõtjate aega ja raha. Mõistlik on kasutada struktuurivahendeid ühtlasemalt, et ei oleks nii, et ühel aastal eraldatakse korterelamute soojustamise toetusmeetmesse 80 miljonit ja järgmisel aastal null eurot.
Uuringud on näidanud, et tehisarul põhinevad lahendused aitavad väheste kogemuste ja oskustega töötajatel teistele hõlpsamini järele jõuda.
Osa ettevõtete hädasid tuleneb pangandusturu nõrga konkurentsist. Enamik laenudest on ujuva intressiga ning ettevõtjatel, eriti väljaspool Tallinna, on raskusi sobiva tagatise leidmisega. Riigil tuleb siin astuda samme, et laenu ühest pangast teise viimine oleks lihtsam ja odavam. Maapiirkondade ettevõtluse tarbeks tuleb edaspidi luua riiklikud garantiid.
Kliimaeesmärkide täitmisele suunatud majanduspoliitilised meetmed tähendavad Eesti majandusele nii tulu kui ka kulu. Taastuvenergia arendused ja välisühendused on praegu võidujooksu küsimus. Energeetikas on kõige hullem meie senine hirm otsuste tegemise ees. Kindlalt ei saa lubada, kas aastakümnete pärast osutusid tagantjärele vaadates praegused valikud parimateks, aga kõige halvem on otsustamatus.
Lõpetuseks, konkurentsivõime ei ole eesmärk iseeneses, vaid jätkusuutliku kasvu ja elatustaseme parandamise vahend. Majanduspoliitika lõppeesmärk ei ole parim majandus – eesmärk on inimeste heaolu.
Ekspertkogu raport saab veel viimast lihvi ja on loodetavasti trükivalmis juuni keskel. Nii see dokument kui Tartu Ülikooli teadlaste esialgne sisend peaksid olema iga otsustaja alusmaterjal, et veenduda, kas me liigume õiges suunas. Samuti peame konkurentsivõimest julgemalt rääkima ja selle nimel tegutsema siis, kui majandus on taas tõusule pöördunud.