Riigi ja valitsuse vastutus on märgata suurenevat ebaõiglust ja haarata ühiskonnas ning majanduses põletavate probleemide lahendamiseks ohjad. Ükski teine edukas riik ei looda enam ammu ainult „isereguleeruva turu“ imeväele, kirjutab Lauri Läänemets Äripäevas, arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Hiljuti sotsiaaldemokraatide üldkogul peetud kõnes ütlesin, et meie eesmärk, miks oleme juba kahel korral otsustanud valitsusvastutuse kanda võtta, tuleneb soovist edendada Eesti ühiskonda kui tervikut, mitte tagada üksikute valitute edu.
Just riigi ja valitsuse vastutus on märgata suurenevat ebaõiglust ja haarata ühiskonnas ning majanduses põletavate probleemide lahendamiseks ohjad. Ükski teine edukas riik ei looda enam ammu ainult „isereguleeruva turu“ imeväele.
Niisamuti veendun igapäevaselt kas kohtumistel silmast-silma või meediat lugedes, kuidas meie majanduse mootorid – ettevõtjad – üksteise järel küsivad: kus ja milline on riigi plaan pikalt vindunud majandus uuesti jalule aidata? Toon vaid kõige hiljutisematest väljaütlemistest paar näidet.
Fibenoli (esimese) tehasega tõenäoliselt Lätti koliv Raul Kirjanen ERR-is: „Minu meelest ongi Eesti majanduspoliitika selline, et seda vaadatakse kõrvalt ja oodatakse, et midagi hakkab juhtuma.“
Eesti panganduse lipulaeva, LHV Grupi juht Madis Toomsalu ETV-s: „Me teeme asju ühtemoodi. Jõukamad riigid ei tee asju ühtemoodi.“
Alexela juhatuse liige Marti Hääl Äripäevas: „Keskenduda tuleks sellele, et majandusruum võimaldaks eksportivatel ettevõtetel luua suuremat lisandväärtust.“
Skeletoni juht Taavi Madiberk Delfis: „Riigi roll on luua vajalik investeerimiskeskkond.“
Kapitalism vajab muutust
Kõik need tipptegijad ütlevad tegelikult üht – riik ei saa olla enam pealtvaataja rollis nagu on 30 aastat olnud, riik peab majanduse arengut suunama. Lisaks leian, et kuivõrd me ei ela enam rahuajal, peame ka majandusest rääkima läbi julgeolekuprisma. Sõda ja ebastabiilsus sulgevad tarneahelaid ja turge, suurendavad ettevõtlusriske ning panevad riike järjest rohkem kaitsma omaenda majandust. Kriisiajal seevastu peab riik olema võimeline oma ettevõtteid ja kriitilisi sektoreid toetama, aga see kõik nõuab ettevalmistust ja süsteemsust.
Kahjuks näeme pidevaid „tulekahjude kustutamisi“ eri valdkondades aina enam, sest õhukeseks lihvitud riigis polegi suutlikkust muuga kui tagajärgedega tegeleda – kui sedagi. Näidet elust enesest pole tarvis kaugelt otsida – hiljutine energiakriis puudutas meid kõiki. Energiakriisis võeti Eestis hoiak, et riik turule ei sekku. Olime Euroopas ühed vähestest, kes ei proovinud hoida ettevõtete jaoks energiahinda madalana. Valitsus vaatas pealt, kuidas kõik hinnad üles kerisid. Tulemuseks saime Euroopa suurima inflatsiooni, mis on tänaseks teinud iga eestlase vaesemaks, kuid mitte ainult. See vähendas Eesti konkurentsivõimet, suur inflatsioon käivitas palgaralli ning tõstis sisendhinnad kõrgeks.
Õhukeste riikide võimetust kriisis adekvaatselt reageerida lahkab tunnustatud majandusteadlane Mariana Mazzucato oma raamatus „Missioonimajandus“. Tema kirjeldab covid-kriisi näitel, kuidas kulude kokkuhoidu ülistanud riigid pidid haiguse puhkedes lihtsalt lootma erafirmade vastutulekule või maksma mitmekordseks paisunud hinda, et varustada meditsiinitöötajaid ja abivajajaid kõige elementaarsemate vahenditega.
Aga näiteid, et meil on vaja kapitalismis põhjalikku muutust (ja mitte kapitalismi kaotamist või asendamist!), et suuta aina süvenevate probleemidega toime tulla, leiab digilõhest kuni keskkonnakriisini.
Missioonimajandus kui teadlik turgude kujundamine
Riigi suunanäitaja rolli võtmiseks on meil vaja üle minna missioonimajandusele. See on majandusmudel, kus riigi roll on teadlik turgude kujundamine, mitte pelgalt reguleerimise või dereguleerimise ülesande täitmine. Veel Mazzucatolt laenates – turu kujundamisel peab pigem küsima küsimust, millist avalikku/ühist väärtust peab see looma.
Teooriat Eesti konteksti tuues – sedasorti teadliku suunamisega suudame näiteks kindlustada elu võimalikkuse kõikjal Eestis. See tähendab, et ka ettevõtted pole selle majandusmudeli järgi pelgalt kasumi maksimeerijad, vaid ühiskondliku väärtuse loomisesse panustajad ning vastutust kandjad. See vastutus väljendub Eesti ja maailma arenguvajadustele tõhusate lahenduste pakkumises, heaperemehelikus ja säästlikus ressursikasutuses ning väärt töökohti luues ja makse makstes ühiskonnale õiglase osa tagasi andmises.
Kindlasti on meil endiselt omajagu ettevõtjaid, kes kiruvad „tüüpilise sotsi juttu, kes minu raske tööga teenitud tulu vaestele tahab jagada“. Uskuge mind, olen nende stampväljendite ja -mõtlemisega hästi kursis. Tegelikkuses saan ma väga hästi aru, et selleks, et kõigile meie ühiskonnaliikmetele priskemat leivakääru lõigata, tuleb suurem leivapäts küpsetada. Aga mind teeb murelikuks, kui riiki ja majandust selles eesmärgis vastandatakse. Mina näen riiki ja majandust tervikliku tandemina – tervikuna, kus edu tagab rollide selge jaotus, aluseks koostöö. Muide, sotside siunajatele veel mõtteainet – solidaarsest, turvalisest ühiskonnast, kus kedagi ei jäeta maha, võidavad ikkagi enim jõukad, sest üleüldine heaolu, parem tervis, inimsõbralik keskkond tähendab ka motiveeritumaid töötajaid (sh välistalente), kes ettevõtted kasvama panevad.