Loen ja vaatan Reformierakonnas lahvatanud kirgede tormi ning tabasin end mõttelt – see kõik tuleb nii tuttav ette. Olen kõik selle korduvalt Keskerakonnas läbi elanud. Olen enam kui veendunud, et kõik ülejäänud erakonnad hõõruvad käsi ja teevad kõik selleks, et temperatuuri tõsta. On ju üldteada poliitiline tõde, et koalitsioonid lagunevad ja erakonnad lõhenevad just isiklike vastuolude tõttu.
Mul ei ole plaanis hakata kohtumõistjaks ega analüüsida, kas süüdi on Kaja Kallas või Andrus Ansip, kuid üritan oma varasemale kogemusele tuginedes selgitada, miks selline olukord tekkis ja millega see lõppeda võib.
Lähenemas on Euroopa Parlamendi valimised ja loomulikult teeb praegu Brüsselis Eestit esindav Andrus Ansip kõik endast oleneva, et tagasi valituks osutuda. Kuidas siis rahva südamesse pugeda? Euroopa Parlamendi direktiivid ja raportid inimestele huvi ei paku, kui nende otsuste tulemused otseselt nende rahakoti pihta ei löö.
Oluliselt lihtsam on võimalik konkurent liistule võtta ja talle kaikaid kodarasse loopida. Isiklikult ootaksin erakonna endiselt esimehelt muidugi väärikamat käitumist – šnitti võib võtta näiteks Urmas Paedalt -, kuid mingisugune poliitiline võlu selles mängus on.
Ühesõnaga, Andrus Ansip teeb praegu kõik selleks, et Kaja Kallasel kaoks tahtmine Euroopa Parlamenti kandideerida. Tänane peaminister on kinnitanud, et temal ei ole kavas kuhugi minna, sest tahab oma töö vilju ka maitsta. Praegu käib kassi-hiire mäng ja prognoosin, et mõlemad otsustavad kandideerimise/mittekandideerimise viimasel minutil. Poliitilised jõujooned on viimase poole aasta jooksul tunduvalt muutunud ja praegu on mõistlik järgida vanasõna „tark ei torma“.
Sõnapeksu on küll huvitav jälgida, kuid sisuliselt see midagi ei muuda. Hoopis olulisem on aru saada, kummal meie loo peategelasel on Reformierakonna juhatuses enamus. Suuresti sellest sõltub, milliseks kujuneb oravate europarlamendi valimisnimekirja tipp. Kui Kaja Kallas ei saa olla number 1, siis ta vaevalt Brüsselisse pürgima hakkab.
Mäng Kaja Kallas vs Andrus Ansip sarnaneb paljuski Keskerakonnas toimunud vägikaikaveoga Jüri Ratas vs Mihhail Kõlvart. Tallinna linnapeana üritas Mihhail Kõlvart oma tegevuse ja sõnumitega end Jüri Ratasele vastandada, eriti jõuliselt siis, kui viimati nimetatu oli peaminister. See kõik oli eelmäng.
Algselt üritas Mihhail Kõlvart võimu haarata variisiku (loe: Jaan Toots) kaudu, kuid reaalne murrang toimus siis, kui üks osapool sai juhatuses ülekaalu. Keskerakonnas viis see erakorralise kongressi ja esimehe vahetuseni, kuid Reformierakonnas ei pruugi asjad nii dramaatiliseks kujuneda, sest Andrus Ansipil ei ole tahtmist erakonna esimehe positsioonile naasta.
Kuid sisemisi lõhesid ja solvumisi praegune olukord ilmselgelt süvendab. Eriti veel praegu, kui Reformierakond on aastaga sisuliselt poole oma toetusest kaotanud ja langus näib vaid süvenevat.