Kui õpetajad veel pisut vastu peavad, küllap siis Kaja Kallas oma lapsiku jonni jätab ja ühiskonda frustreeriva streigi lõpetamiseks vajalikud 10 miljonit eurot leiab. Kõik asjaosalised aga teavad, et asi pole ju selles, vaid hoopis 200 miljonis euros: nii palju läheks maksma Kristina Kallase soovitav kollektiivleping õpetajatega, et tõsta nende keskmine palk 2027. aastaks valitsuskoalitsiooni lubatud 120 protsendini riigi keskmisest palgast.
Peaminister teeb näo, nagu selle peaks leidma haridusminister kavandatava üldharidusreformi tulemusena. Kristina Kallas teab muidugi, et sealt seda raha leida pole, ometi tahab ta alustada haridustöötajate ja omavalitsustega soovitud läbirääkimisi. Eesti 200 juht Margus Tsahkna teatas möödunud neljapäeval ETV «Esimeses stuudios» esinedes, et võluvits on lõpuks käes ja reformikava valmis. Et ta aga peale naljasaadete lemmikmeemideks muutunud mõistete «pikk plaan», «nulleelarve» ja «personaalne riik» midagi konkreetset lisada ei osanud, siis vaadakem korraks Kristina Kallase meile tõotatud reformi sisse.
Juttu on olnud selle reformi kolmest alustalast ning esimene neist on õpetajate karjäärimudel – nooremõpetaja, õpetaja ja vanemõpetaja –, mille kohaselt diferentseeruks ka nende palk. Selle alustalaga on kõige lihtsam, sest samasugune mudel meil kehtiski, kuni minister Jaak Aaviksoo selle 12 aastat tagasi kaotas, et see asenduks kutsekvalifikatsioonisüsteemiga, mis pidi tipnema mentorõpetaja kutsejärguga. Et selleks palgaerinevusi ette ei nähtud, jäi see soiku. Parim uus on hästi ununenud vana, aga raha sellisest muudatusest muidugi juurde tulla ei saa.
Teiseks alustalaks on õpetajate koormuse täpsustamine ja vähendamine. Aritmeetika ütleb, et sellega peaks ju palgarahavajadus (ja ka vajalike õpetajate arv) kasvama, kui seda mitte kurikavalalt siduda koolivõrgu korrastamisega, mis ongi reformi kolmas alustala.
Peaminister ei väsi kinnitamast, et õpetajate palgavaesuse põhjus on see, et meil läheb liiga palju haridusraha «betooni» ehk siis uute koolide ehitamisele ja liiga suurte vanade majade korrashoidmisele. Seda kinnitavat ka fakt, et Euroopa Liidus keskmiselt on riikide hariduskulud 4,9 protsenti, meil aga lausa 6,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Selle müüdi põrmustas hiljuti Eiki Nestor ühes oma Facebooki postituses, viidates, et pole korrektne võrrelda Eesti hariduskulusid näiteks Hollandi või Taani omadega, sest seal elab samal pindalal mitu korda rohkem rahvast kui hajaasustusega Eestis. Meie koolimajade võrk peabki olema suurem, et lapsed kooli jõuaksid ja seejuures ka transpordikulud jõukohaseks jääksid.
Riigile kuuluvad Eestis põhiliselt riigigümnaasiumid, kuhu betoonivalamist ministeerium vaid laiendab, nii et ilmselt pole jutt neist. Ülejäänud koolivõrk kuulub omavalitsustele. Maakoolide esimene ja teine aste (esimene kuni kuues klass), kui seal õpib vähemalt 30 last, pidavat jääma kodulähedaseks ning nende ülapidamiseks leiti alates käesolevast aastast isegi lisaraha, nii et ka nendest ei käi jutt. Seega kavatsetakse kokku tõmmata praeguste üheksaklassiliste põhikoolide kuueklassiliseks ning munitsipaalkeskkoolide põhikooliks muutmise arvelt.
Muidugi ei leia ka sealt vajalikku 200 miljonit eurot, mis aga peaasi: enne 2025. aasta kohalikke valimisi ei nõustu sellega vabatahtlikult mitte ükski omavalitsus. Haridusministeerium võib kasutada muidugi «käteväänamist» ja muuta rahastamissüsteemi nii, et riik rahastab näiteks ainult «täiskomplektiga» (ütleme, et näiteks 20 õpilasega) klassides õpetamist. Kui omavalitsus tahab pidada väiksemaid klasse, siis maksku selle eest ise. See pingestaks äärmuseni omavalitsuste, aga ka õpetajaskonna suhteid riigiga ning mis peaasi: annaks ilmselt kabelimatsu Eesti koolivõrgule, mis professor Martin Ehala sõnade kohaselt tuleks võtta tervikuna kaitse alla kui rajatis, mis on pannud aluse maailmatasemel haridusele.
Lisaks regionaalarengule antavale hoobile vähendaks see oluliselt nii põhi- kui keskhariduse kättesaadavust. Selgelt näeme seda kas või Viljandimaa näite põhjal. 600 normkohale ehitatud Viljandi gümnaasium võtab igal aastal oma maakonnast vastu umbes 170 õpilast, millele lisandub enamasti 10–20 õpilast teistest maakondadest. Haridusministeeriumile pinnuks silmas olevatesse Suure-Jaani, Tarvastu, Abja-Paluoja ja Karksi-Nuia kooli gümnaasiumiossa astub aastati stabiilselt kokku umbes 60 noort, kellest paljud ei saa just majanduslikel põhjustel kodukohast lahkuda. Gümnaasiumiosa sulgemine neis koolides jätaks nad ilmselt keskharidusest ilma, kusjuures ärgem unustagem, et valitsuskoalitsiooni lepingus seisab ka kavatsus tõsta kohustuslik kooliiga 18. eluaastani.
Peaminister loodetavasti teab, et jutt üldharidussüsteemi sees leiduvast 200 miljonist eurost täiendavast palgarahast on bluff. Samas teab ta seda, et juba otsustatud kaitsekulutuste suurendamisel kahe aastaga 500 miljoni euro võrra pole tal eelarvest ka seda raha võtta. Järeldagem, et praeguse maksukoormuse juures (33 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, mis on üks Euroopa Liidu väiksemaid) ei pea nii suurte kaitsekulude puhul sotsiaalsfäär ehk siis haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne, kultuur ja sisejulgeolek vastu, mis tähendab, et tööjõud hakkab sealt lahkuma, kas siis enam makstavatele erialadele või turvalisematesse riikidesse.
Maksukoormuse muutmine astmelise tulumaksu abil mõjub Reformierakonnale miskipärast justkui maohammustusena. Aga kuidas oleks astmelise riigikaitsemaksuga? Ajutisega, kuni suhted Venemaaga normaliseeruvad? Või pakub peaminister ise lõpuks midagi mõistuspärast välja?
Meenutagem, et kui tema praeguse suurima kriitiku Andrus Ansipi juhtimisel poleks Reformierakond oma võimu põlistamiseks hakanud 2006. aastal reklaamima «maksuvabasid reedeid» ja alandanud üksikisiku tulumaksu 26 protsendilt 20 protsendile, oleks meie olukord praegu nii eelarve kui ka õpetajate palkade osas oluliselt teistsugune.