Tarkus on Tartus – kahtlemata vastab see tore sõnamäng tõele, sest teadlaste ja muude kõrgelt haritud inimeste osakaal on Tartus märkimisväärne. Keskkonnaküsimustes aga kohtab kahjuks tarkuse asemel pahatihti hämmastavat võhiklikkust.

2022. aasta sügisel alustasime suurt viieaastast linnalooduse projekti «Tartu ROHEring», mida rahastab 60 protsendi ulatuses Euroopa Komisjon. Projekti abil parandame elurikkuse seisukohalt linna rohealade täbarat olukorda ning meeldivama ja tervislikuma elukeskkonnaga toome kasu nii kliimale kui ka inimesele.

Projekti ajalugu vastab üpris täpselt sellele, mida ma ootasin ja kirjeldab tabavalt paljude suhtumist keskkonnateemadesse ja teadmisi keskkonnaprobleemidest. Positiivse külje pealt saime linnapealt kohe selge ja ühese sõnumi, et tegemist on väärtusliku projektiga ning linn seda toetab. See oli ootuspärane, sest linnavalitsusel ei ole üldjuhul olnud raskusi teaduspõhiste otsuste tegemisega. Sama ootuspärane oli aga, et hulk inimesi oli algusest peale projekti osas tugevasti negatiivselt meelestatud ning kahjuks kohtab sellist suhtumist selgitustööst hoolimata siiani.

Üks ikka ja jälle esile kerkiv väide kõlab, et Tartu linn (või ka laiemalt Eesti riik või isegi terve inimkond) ei peaks kas üldse või vähemalt mitte sellises mahus keskkonnateemadesse rahaliselt panustama, sest tegemist on nö nišiteemaga või siis nice to have asjadega. Sageli täiendatakse mõtet stiilis, et tuleb tegeleda „päris probleemidega nagu näiteks sotsiaalne kaitse“ ning lisatakse mõned väited, mille teadus on ammu ümber lükanud. Elurikkuse kao pidurdamine on sellise mõttelaadiga inimeste jaoks üpris mõttetu tegevus.

Kahju, et need kriitikud ei ole vaevunud end kurssi viima tegelike asjaoluga. Alanud on kuues väljasuremislaine, ligi miljon liiki on ohus ning iga päev sureb välja kuni 150 liiki. Ei kõla ju enam nišiteema, kui eelarvamus asendada faktidega. Nimetada nišiteemaks ühte suurimat kriisi inimkonna ajaloos!? Me seisame silmitsi väljakutsega, millist inimkond pole eales kohanud. ÜRO kuulutas juba eelmise kümnendi elurikkuse kümnendiks ning elurikkuse vähenemine ja ökosüsteemide kokkuvarisemine kuuluvad suurimate ohtude hulka, millega inimkond silmitsi seisab.

Isegi kui me ei peaks hoolima, et tiigrid ja pandad on meie kunagiste järeltulijate jaoks võib olla samasugune ajalugu nagu meile dinosaurused (me kahtlemata peaks sellest hoolima ja seda vältima), siis Eesti loodusest võiks hoolida igaüks ning siin tasub teada, et viiendik Eesti liike on väljasuremisohus. Keda aga loodus külmaks jätab ja ainult majanduse käekäik huvitab, võtku teadmiseks, et üle poole maailma SKT-st sõltub loodusest ja selle pakutavatest teenustest. Inimese heaolu seisukohast on elurikkus hädavajalik, sest see pakub teenuseid, millel püsivad meie majandussüsteemid ja ühiskonnad. Elurikkuse säilitamine võib tuua otsest majanduslikku kasu. Hinnangute järgi oleks alles oleva põlislooduse säilitamise tõhusa üleilmse programmi üldine tulude ja kulude suhe vähemalt 100:1.

Erinevalt kõigist eelmistest väljasuremislainetest on käesoleva väljasuremise põhjuseks inimtegevus. Seetõttu on just praegu, rohkem kui ei kunagi varem, igaühel meist võimalik ja vajalik tegeleda looduse kaitsmisega. Seda kurvem on, et selle asemel, et ise panustada, võitlevad paljud endiselt selle eest, et ka teised ei saaks looduse taastamisega tegeleda. 

Sellise vastutustundetu ja kahjuliku vastutöötamise peamine põhjus on puudulik keskkonnaharidus. Kohati jääb mulje, et lisaks korruptsioonivastasele ja IT turvalisuse koolitusele peaks linnavalitsus hakkama pakkuma ka kliimamuutuste ja elurikkuse teemalist koolitust. See omaks kohe otsest kasu, kui praegused teadust eiravad mõtteavaldused jääksid olemata. Kahjuks tundub, et paljud mitte ainult ei saa keskkonnaprobleemidest aru, vaid nad ei tahagi neist aru saada, kuna palju mugavam on probleemi eitada ja selle olemasolu mitte uskuda.
Kliima- ega elurikkuse kriis ei ole mitte usu- või maailmavaate, vaid faktiküsimus ja teadlaste sõnum on selles osas selge. Õnneks jagub ka neid, kes on valmis otsustama faktide, mitte emotsiooni põhjal. Positiivseks kangelaseks, kellest tasub juhinduda, on linnavolinik Toomas Kapp. Kapp oli roheringi osas esialgu väga skeptiline, kuid selle asemel, et eelarvamustesse kinni jäädes tuimalt vastu töötada, tegi ta midagi, mida kahjuks väga vähesed ette võtavad – nimelt viis ennast teemaga kurssi. Tulemuseks tark ja tugevalt toetav kõne volikogu saalis. Veidral kombel kardavad paljud oma arvamust muuta. See tundub neile ilmselt nõrkuse tunnus. Kuid tegelikult näitab see hoopis tugevust ja julgust ning ainult nii on võimalik targalt otsustada. Iga hea teadlane muudab oma järeldust, kui talle saavad teatavaks seda tingivad uued asjaolud.

Minu uusaastasoov on, et võimalikult paljud volinikud ja teenistujad võtavad Toomas Kapi eeskujul aja ning viivad ennast kurssi tänapäeva kõige olulisemata globaalsete probleemidega nagu kliima- ja elurikkuse kriis. See hoiaks ära teadlaste poolt ammu ümber lükatud väidete üha uuesti esitamise ning võimaldaks koostöös teha tarku ja teaduspõhiseid otsuseid looduskeskkonna kaitsel. Hea keskkonnaharidus toob tarkuse keskkonnaküsimustesse.

Indrek Kuusk, linnalooduse projekti „Tartu ROHEring“ liige

Tartu LV rahandusosakonna peaanalüütik, väikeettevõtja

SDE

Artikkel kajastab autori isiklikku arvamust

¹ Maailma majandusfoorum (2020), Nature Risk Rising: Why the Crisis Engulfing Nature Matters for Business and the Economy.

² Balmford jt (Science, 2002), Economic reasons for conserving wild nature,