Reformierakonna kiire langus ja erakonnas toimuv panevad sotsiaaldemokraadid ebameeldivasse olukorda, tõdeb riigikogu liige Anti Allas (SDE).

Jälgisin üsna tähelepanelikult hea koalitsioonikaaslase Reformierakonna sisevalimisi. Samuti olen silma peal hoidnud viimaste kuude sündmustel ja arengutel. Kokkuvõttes saab tõdeda, et rõõmustada ei ole millegi üle.

Esmapilgul võib tunduda silmakirjalik, et mulle läheb konkurendi käekäik korda, aga kuna me oleme koos koalitsioonis, siis ei saa Reformierakonnas toimuv mind kuidagi külmaks jätta. Valitsusliidu juhtiverakonna toetuse kiire langus koos äsja Reformierakonna sees antud tugevate signaalidega panevad ka sotsiaaldemokraadid ebameeldivasse olukorda, kus on keeruline jääda lõpmatuseni vaikseks pealtvaatajaks.

Oleme senini käitunud nagu viisakad külalised, kes ei sekku kui pererahvas omavahel nagistab, kuigi vahel kostuvad köögist elutuppa päris valjud avaldused. Üheks näiteks on märkimisväärne arv neid, kes jätsid Reformierakonna juhi mandaadi uuendamisel hääletamata. Samuti panevad meid keerulisse seisu järjest tugevnevad hääled Reformierakonna seest – inimesed küsivad põhjendatult kriitilisi küsimusi ja avaldavad arvamusi. Nii mõnegi hinnangu või järelduse peale olen isegi vaikselt mõelnud ja soovinud ehk ka välja öelda, kuid koalitsioonipartneril ei ole ju sünnis omalt poolt veel õli tulle valada.

Jah, mingi mõistliku aja jooksul on selline vaoshoitus põhjendatud, kuid lõputult on raske silmi kinni pigistada. Julgen värske ja poliitikast mitte väga läbi imbunud parlamendisaadikuna avalikult välja öelda, et mina ootan partnerilt oma tegevuse kavandamisel suuremat empaatiat ja mõistmist ehk ärge köögis valjult toimetades unustage, et majas on ka külalised.

ANTI ALLAS ⟩ Ütlen sotsina, et ootaks valitsuspartnerilt rohkem empaatiat