Euroopa suurima narkosurmade arvuga riigis, kus sünteetilised uudisopioidid ilmuvad turule sagedamini kui vahetuvad kleidimoed, oleks uimastite sisalduse laialdasemast ja operatiivsemast seiramisest, sealhulgas testimisteenuste rakendamisest, kasu meile kõigile.
Nii meedias, poliitikute seas kui ka laiema üldsuse hulgas tekitavad narkopoliitikast rääkides kõige rohkem emotsioone kaks pigem liberaalset meedet: legaliseerimine ja uimastite tarvitamiseelne testimine.
Tegelikult on need vaid kaks võimalikku lahendust väga kompleksset lähenemist nõudvas probleemistikus. Nendest ilma laiema kontekstita rääkimist võiks nimetada isegi populistlikuks.
Juunis toimus Tallinna linnaruumi festival, kus olid valdkondadena esindatud tervisearendus, siseturvalisus, ööelu ja poliitika. Moderaatori küsimuse peale legaliseerimise kohta vastasid kõik panelistid, et seda nad ei pooldaks.
Sarnaselt paljude tõenduspõhise uimastipoliitika poole püüdlevate riikidega on Eestis kaotatud kriminaalkaristused väikese koguse keelatud uimasti omamise ja tarvitamise eest. Mullu hüppeliselt kahekordistunud üledoosisurmade hulk annab mõista, et sellest aga ei piisa.
Legaliseerimise teemalist diskussiooni hetkel Eesti ühiskonnas praktiliselt ei toimu. Mujal Euroopas on aga viimasel ajal juba mitu riiki astunud samme näiteks kanepituru riikliku reguleerimise suunas, põhjendades seda vajadusega ohjeldada kriminaalset turgu ja vähendada sellega seonduvaid kahjusid.
Kanepi kasvatamine isiklikuks tarbeks on juba legaliseeritud Maltal ja Luksemburgis. Euroopa suurima majandusega riigis Saksamaal peaks praeguse kava kohaselt muutuma mittemeditsiiniline kanep täiskasvanuile seaduslikult kättesaadavaks järgmisel aastal; samasuguseid samme on astumas Tšehhi, Taani ja Šveits.
Sarnaselt paljude tõenduspõhise uimastipoliitika poole püüdlevate riikidega on Eestis kaotatud kriminaalkaristused väikese koguse keelatud uimasti omamise ja tarvitamise eest. Pigem pakutakse laia paletti kahjude vähendamise teenuseid, kuid mullu hüppeliselt kahekordistunud üledoosisurmade hulk annab mõista, et sellest ei piisa.
Kui turu reguleerimise küsimuses jagatakse Eestis ühest arvamust, ei ole see nii ainete testimise osas. Küll aga pakub sise- ja sotsiaalministeeriumi koostatud Eesti narkopoliitika valge raamat ehk riiklik uimastiennetusstrateegia, mille peamine eesmärk on null narkosurma aastaks 2030, ühe võimaliku ennetusmeetmena välja uimastite tarvitamise-eelse testimise.
Kuigi kesklinna linnaosavanem Monika Haukanõmm oma hiljutises vastulauses püüdis testimist kui ideed omistada Tallinna ööelu nõunikule või tema erakonnale, on tegu siiski sõltumatute ekspertide välja pakutud lahendusega. Seda juba rakendatakse mitmes riigis ja see on end tõestanud toimiva kahjude vähendamise ning ennetusmeetmena.
Vaja on „samariitlaseseaduseid“, mis annavad juriidilise kaitse inimestele, kes abivajajat heas usus aitavad. Nagu ka neile, kes endale ise abi kutsuvad.
Mullu ajakirjas Addiction ilmunud metaanalüüsi kokkuvõte ütleb, et uimastite testimise teenused, mis hõlmavad lisaks testimisele nõustamist, mõjutavad uimasteid tarvitavate inimeste käitumist ja kavatsusi. Eriti juhul, kui analüüsiga tuvastatakse uimastis midagi ootamatut ja/või mittesoovitavat (see tähendab, et tarvitajad jätavad aine sageli tarvitamata, kui selle koostis ei vasta ootustele, või tarvitavad ettevaatlikumalt, ja mõned võivad isegi tarvitamisest üldse loobuda).
Sama süstemaatiline analüüs näitas, et narkootikumide testimist rakendatakse uimastiturgude seiramise meetmena edukalt mitmes Euroopa ja Põhja-Ameerika riigis. Uurijate osutusel soodustavad uimastite testimise teenuste kasutuselevõttu mure uimastite koostise ja terviskahjustuste pärast. Sellele on aga takistuseks tarvitajate usaldus diilerite vastu (mis robot-veebiturunduse tingimustes paistab kasvavat), teenuste kättesaamatus ning juriidilised ja privaatsusega seotud nüansid.
Euroopa suurima narkosurmade arvuga riigis, kus sünteetilised uudisopioidid ilmuvad turule sagedamini kui vahetuvad kleidimoed, oleks uimastite sisalduse laialdasemast ja operatiivsemast seiramisest, sealhulgas testimisteenuste rakendamisest kasu meile kõigile. Selliste teenuste vajalikkuse eitamine pole muud kui silmade argpükslik kinnipigistamine ränga rahvaterviseprobleemi ees.
Veel on Eestis tarvis tegeleda sellega, et hätta sattunud inimene julgeks kutsuda abi, kartmata sattuda pahandusse. Paraku ei ole tavatu, et üledoosi saanud inimesele ei kutsuta abi just hirmust karistuse ees. Nii politsei kui ka kiirabi eesmärk peaks muuhulgas olema turvatunde tekitamine.
Inimestele tuleb pakkuda abi, mitte karistada neid selle eest, et nad julgesid abi kutsuda. Ei piisa ainult ametnike kinnitusest, et hätta sattunud tarvitajaid meelega ei kiusata. Vaja on selget juriidilist reglementi, mis tagaks turvalisuse seaduse jõuga – „samariitlaseseaduseid“, mis annavad juriidilise kaitse inimestele, kes abivajajat heas usus aitavad. Nagu ka neile, kes endale ise abi kutsuvad.
Kahtlemata on õigus neil, kes ütlevad, et ainus ohutu uimasti on selline, mis jääb tarvitamata. Küll aga ei saa nõustuda järeldusega, et selleks, et inimesed uimasteid ei tarvitaks, peab ühiskond uimastitega seonduvaid ohte taluma ja isegi võimendama.
Kahtlemata on õigus neil, kes ütlevad, et ainus ohutu uimasti on selline, mis jääb tarvitamata. Küll aga ei saa nõustuda järeldusega, et selleks, et inimesed uimasteid ei tarvitaks, peab ühiskond uimastitega seonduvaid ohte taluma ja isegi võimendama. Esiteks oleks see lihtsalt ebainimlik ja õigusvastane, teiseks vähendaks kodanike usaldust riigi suhtes ja kolmandaks annaks tõenäoliselt vägagi soovimatuid tulemusi.
Teame ajaloost, et möödunud sajandi alkoholikeelu ajal surid paljud musta turu alkoholi tarvitajad mürgistusse, mille tekitasid tööstuses kasutatud piiritusele joomise heidutamiseks lisatud toksilised kemikaalid. Kahjude võimendamine ja nendega hirmutamine ei vähendanud joomist, küll aga suurendas sellega seonduvaid kahjusid rahvatervisele.
Kuni ka meie uimastiennetus rajaneb siiski veel olulisel määral hirmutamisel ja ähvardamisel, on see hirmutamise ja ähvardamise võrra ebatõhusam. Kui soovime, et seitsme aasta pärast oleks uimastisurmade hulk Eestis tõesti lähemal nullile kui praegusele 80-le aastas, tuleb meil loobuda iganenud, tõendatult kontraproduktiivsetest võtetest ja hakata läbi proovima toimivamaid, siinsetele oludele kohandatud alternatiive nagu ainete testimine, ohutuma tarvitamise kabinetid ja muud lahendused, mis reaalselt vähendavad tarvitamisega seotud riske nende jaoks, kes pole veel valmis sõltuvusainetest loobuma.