Eesti meditsiinisüsteem ei suuda hoida oma regionaalset haaratust ega pakkuda
tervishoiuteenuseid kõigile abivajajatele. Tervisekassa andmetel on aastate 2019 ja 2021 võrdluses vähenenud üldhaiglate osutatud eriarstiabi teenuste arv mitmes olulises valdkonnas: pediaatria, neuroloogia, kardioloogia, uroloogia, nefroloogia, endokrinoloogia, pulmonoloogia, ortopeedia, gastroenteroloogia, reumatoloogia ja infektsioonhaigused (1).

Samal ajal ei ole mitte ühelgi erialal suurenenud teenuse pakkujate hulk. Selline kriitiline seis on Eesti tervishoiusüsteemi elulise näitajaga. Sarnaseid näiteid on veelgi. Olukorra parandamiseks on nooremarstidel loodavale koalitsioonile kuus ootust.

Soovime tervishoiutöötajatele koormusstandardeid ja tööjärelevalvet

Veoautojuhtidele on ranged piirangud, kuid arstidele mitte. Aastal 2014 avaldati Eesti Arstide Liidu töökoormuse uuring. Uuringu tulemusena selgus, et 92% arstidest töötab täis- või sellest suurema koormusega. Arstide keskmine töökoormus on 210 tundi kuus, mis vastab 1,3 töökoormusele. Lisaks on 39% arstidest olnud tööpostil rohkem kui 24 tundi järjest ning 8% üle 36 tunni (2).

Arvud annavad selge pildi. Eesti arstid töötavad keskmiselt suurema koormusega, kui on seadustes määratud normtunnid. See tähendab, et nad ohverdavad ennast selle nimel, et Eesti inimestel oleks ligipääs arstiabile. Suurenenud töökoormuse tulemusena kasvab läbipõlenud arstide arv ja tagajärjed on ametikohalt lahkumine või töökohale hädavajalike omaduste nagu empaatia, inimliku suhtluse vähenemine või isegi kadumine. Uppuvalt laevalt ei saa teisi aidata.

Aastal 2011 tehtud uuring näitas, et üle 1,0 töökoormusega töötavate arstide osakaal on võrreldes aastaga 2000 oluliselt kasvanud. 2011. aasta suvel töötas 50,2% arstidest üle 1,0 töökoormusega (3). Viimane piisk karikasse on see, et 33% arstidest väidavad, et neile ei hüvitata ületunnitööd (1). Sellise seisu juures ei ole üllatus, et mitmed arstid on liikunud erasektorisse, kus neile pakutavad töötingimused on paremad. Eesti tervishoid ei saa elus püsida mõnede inimeste ohverduste najal järgmised 10, 20 või 50 aastat.

Soovime võitlust tervishoiutöötajate vaimse tervise ja toetava töökultuuri eest

Tervishoiutöötajate isikuomaduste tõttu on neil suurem oht vaimse tervise probleemide tekkeks. Näiteks on arstide seas suitsiidide arv suurem kui rahvastikus keskmiselt (4). Austraalias tehtud uuringu põhjal oli 24,8% arstidest mõelnud viimase aasta jooksul suitsiidile, mis on kahekordne risk võrreldes üldpopulatsiooniga (5). Arstid kalduvad perfektsionismile ja ravivead on potentsiaalselt raskete tagajärgedega. Need juhtumid jäävad arstidele meelde aastateks, kui mitte igaveseks. Vaimse tervise probleemide vältimiseks on tulevastele arstidele juba ülikoolis vaja õpetada, kuidas tulla toime ravivigadega ja kuidas neist õppida. Arstid ei ole ainsad tervishoiutöötajad, kel on probleemid töötingimuste ja vaimse tervisega. Sarnaste muredega puutuvad iga päev kokku ka õed ja hooldajad.

Soovime tervishoiutöötajate tööülesannete optimeerimist tervishoiusüsteemis

Koolitustellimust arstidele ja õdedele on suurendatud, kuid praegu alustavad õppijad jõuavad tööturule alles 5–10 aasta pärast. Tervishoiutöötajate töökoormuse leevendamiseks on vaja teha kiireid muutuseid kohe. Läbi on vaja mõelda, millised tegevused on arstlikud tegevused. Iga patsient ei pea jõudma arsti juurde. Kogemused teistest riikidest näitavad, et krooniliste
haigete jälgimisel on oluline osa õdedel ja teistel tervishoiutöötajatel ning see võimaldab vähendada arstide koormust (6).

Soovime tervishoiusüsteemi jätkusuutlikku rahastust

Jätkusuutliku tervisekassa rahastuse jaoks on oluline muuta rahastussüsteemi. 1990. aastatel ravikindlustussüsteemi luues oli Eesti rahvaarv suurem ja struktuur teine. Eestis oli ligi 800 000 töötavat inimest, kelle arv on tänapäevaks oluliselt vähenenud. Lisaks on pikenenud inimeste eluiga ja seetõttu ka raviteenuste vajadus. On ennustatud, et aastaks 2060 on pensionäride osakaal Eesti ühiskonnas 30% (7). Üle 20 aasta tagasi loodud ravikindlustussüsteem ei pea ühiskonna ootustele enam vastu. Eestis on tühja kohta asunud täitma erasektor ning ligi 20% vastuvõttudest toimub juba erasektori kaasabil. Erasektoris aga ei pääse kõik arsti vastuvõtule majanduslikel põhjusel. Sellepärast peab erasektori arstiabi kõrval pakkuma ka riigi rahastatud kvaliteetset arstiabi kõigile abivajajatele.

Hilinenud arstiabi võib olla kokkuvõttes kulukam, sest põhihaiguse progresseerumisest tekkinud tüsistustele kulub rohkem raha kui ennetusele ja põhihaiguse ravile. Inglismaal tehtud uuringus leiti, et lastele ja noorukitele suunatud õigeaegse ennetustegevuse ja arstiabi kättesaadavuse probleemide tõttu on NHS (National Health Service – Inglismaa tervisekassa) pidanud tekkinud lisaprobleemidega tegelemiseks aastas maksma 3,7 miljardit naela (8). Eestisse neid arve otse üle kanda ei saa, aga näitlikustamiseks saab väita, et sarnaste andmete korral kaotab Eesti riik õigeaegse ravi puudumise tõttu 90 miljonit eurot aastas.

Soovime kvaliteetset õpet tervishoiutöötajatele

Viimased valitsused on koostöös ülikooliga suurendanud tervishoiutöötajate koolituse mahtu. Koolitustellimuse kasvuga ei ole meie hinnangul kasvanud piisavalt ülikoolile pakutava ressursi hulk. Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond on ainus Tartu Ülikooli allüksus, kus igas instituudis töötavate töötajate keskmine tööstaaž on rohkem kui 15 aastat. Puudu on inimestest, kes on nõus ohverdama arsti- või teadlase karjääri, et asuda õppejõuks tudengitele. Sarnane probleem juhendamisega on ka residentuuriõppes, sest juhendajaid on vähe ja juhendajate töökoormus on arstide üldise puuduse ja ületunnitöö tõttu suur.

Soovime, et igas Eesti paigas oleks võimalik pääseda vastuvõtule

Regionaalse arengu jätkusuutlikkuse jaoks on loodaval koalitsioonil ja valitsusel vaja selgeid suuniseid, kuidas tagada arstiabi igale Eesti inimesele. Praegune riiklik strateegia on koolitada piisavalt arste, et iga arsti töökoht oleks täidetud. Lisaks sellele pakutakse lähtetoetuseid alustavatele arstidele maapiirkondades.

Ajalugu on näidanud, et see strateegia üksinda ei tööta. Lähtetoetus ei taga regioonis töökohta arsti kaaslasele, vajalikke töötingimusi noorele eriarstile ning pikka plaani tulevikuks. Vaja on tegeleda regionaalpoliitikaga laiemalt. Üks võimalus nooremarstide ja maapiirkondade vahelise sideme loomiseks on rohkemate residentuuritsüklite ametlik lubamine
maakonnahaiglates.

Praegu on lubatud ainult üksikud tsüklid. Residentuuritsükli jooksul on residendil võimalus näha piirkonna eripärasid ja luua sidet piirkonnaga. Samas ei tohi näha residente tööjõupuuduse lahendusena. Residendid on õppivad arstid ega asenda erialaarsti.

Sellise süsteemiga tööjõupuudust lahendades asetaksime plaastri luumurrule. Koalitsioon, ootame teilt konkreetseid samme, et tegeleda põhiliste Eesti tervishoiusüsteemi painavate probleemidega. Ootame teilt pikaajalisi ja kaugele vaatavaid lahendusi.

Priit Välja: Eesti noorte arstide ootused loodavale koalitsioonile