Valimiste eel nentisid sotsiaaldemokraadid, et maksusüsteem vajab muutmist, et see oleks õiglasem ja samas riigi rahandus jätkusuutlik. Riigieelarve nukker seis oli kõigile teada, vähesed julgesid seda kampaanialubaduste tormis välja öelda.
Aga nagu pole võimalik hääletada julgeoleku poolt ilma kaitsekulutusteta, pole meil võimalik end praegusest miinusest lihtsalt välja kärpida. Siis kannataks kõik riigi teenused siseturvalisusest hariduse ja tervishoiuni. Säärasest ei võidaks küll keegi, eriti praeguses majandus- ja julgeolekuolukorras.
Tagantjärele tarkusest pole kasu ning uues leppes ja valitsuse moodustamisel on sotsiaaldemokraadid andnud endast maksimumi, et toimetulekukriisi tuules saabuvate maksutõusude kiuste kaitsta nõrgemaid – olgu need siis madalama sissetulekuga inimesed ja nende pered või kohalikud omavalitsused. Inimeste toimetuleku mõttes on esmatähtis tõsta alampalka, et inimesed saaksid oma töö eest õiglasemat tasu, millega hinna- ja maksutõusus toime tulla. Pikas plaanis on eesmärk Eestis palgavaesus prügikasti saata.
Alampalga tõstmine kaitseks maksu- ja hinnatõusus kõige haavatavamaid. Seepärast soovib valitsus koostöös ametiühingute ja tööandjatega tõsta alampalka kiirendatud tempos, et see jõuaks vähemalt 60 protsendini Eesti mediaanpalgast – see on ka üle Euroopa Liidu soovitatud tase. Alampalga tõstmiseks sõlmivad valitsus, ametiühingud ja tööandjad juba sel kevadel kolmepoolse kokkuleppe – sotsiaalpartnerid on väljendanud selleks esialgset valmisolekut ning see näitab küpsemat mõtlemist meie ühiskonnas.
Kokkuleppe saavutamise korral kasvaks alampalk järgmise nelja aastaga 1100 euroni. Palju on küsitud, mis on selle mõju ja kui paljusid see puudutab.
Alampalga tõus parandaks ligemale 80 000 inimese toimetulekut ehk puudutaks otseselt iga kuuendat tööl käivat inimest. Nelja aastaga suureneks madalapalgaliste igakuine sissetulek kuus ligi 450 eurot.
Ühest küljest on õiglane palk elementaarne inimväärikuse küsimus, mistõttu läbirääkimistel sotsid selle eest ka jonnakalt, aga põhimõttekindlalt seisid. Teisel pool on praktiline kaalutlus kaitsta väiksema sissetulekuga inimesi toimetulekukriisis ning kaude mõjutab alampalk ka pensione ja soolist palgalõhet. On nukker tõsiasi, et enamik alampalga saajaid on praegu naised. Kuigi palju on räägitud lapsetoetustest, näitavad sotsiaalteadlaste analüüsid, et hoopis kasvav ebavõrdsus on üks peamisi tegureid, mis sündimust takistab. Ehk siis võrdsemad sissetulekud ja palgavaesuse kaotamine on otseselt meie rahva kestmise küsimus.
Alampalga ambitsioonikam tõstmine oleks Eestis ajalooline samm, aga seda on tehtud ka mitmes teises riigis, näiteks Sloveenias – 2010. aastal 23 ja sel aastal 10 protsenti. Seega ei tasu uskuda neid, kes väidavad, et alampalga tõstmine oleks hoop majandusele või konkurentsivõimele. Võite kontrollida: Sloveeniale pole pankrotti kuulutatud, inimeste elatustase on hoopis paranenud ja majandus kasvanud. Puhtalt riigi rahanduse seisukohast on alampalga tõstmine erinevalt pool miljardit eurot maksvast maksuküüru kaotamisest hoopis tulumeede ning toob eelarvesse üle 30 miljoni euro puhastulu aastas. Suures plaanis oleks kõrgema alampalga poole liikumine märk sellest, et Eesti pole enam odava tööjõuga arengumaa.
Tasub meeles pidada, mille eest me maksame. Hapras majandus- ja julgeolekuolukorras on sotsiaaldemokraatide roll selles valitsuses paremerakondi tasakaalustada, paraku on mandaatide arvust tulenev jõudude tasakaal paremerakondade kasuks. See oli ju valijate teadlik otsus, üle poole Eesti valijatest eelistas parempoolset majanduspoliitikat. Piltlikult öeldes on sotsid selles võrrandis nagu hädavajalik törts vett, mida lisada ülesoolatud supile, et see vähegi söödavamaks muuta.
Lisaks inimeste ja perede hakkamasaamisele tuleb näha suuremat pilti ja mitmeid omavalitsusi, mis viimastel aastatel on raskustesse sattunud. Just seetõttu võtab uus valitsus senisest jõulisema ja ambitsioonikama suuna regionaalpoliitikas, kus eesmärgiks on regionaalse ebavõrdsuse vähendamine.
Riigi rahanduse seis on keeruline, aga seda ajaloo halvimaks nimetada on lihtsalt vastutustundetu. Tasub mõelda ka niipidi: mille eest me siis lähiaastatel rohkem maksame? Ainuüksi viimase aastaga oleme saavutanud näiteks politseinike, päästjate, õpetajate ja kultuuritöötajate palga tõusu ning ellu viinud hooldusreformi, millega tagame abivajajatele väärika vanaduspõlve. Meie kaitsjate, õpetajate, kultuuriedendajate ja vanurite heaolu on ju ometi seda väärt. Eelarvepuudujääk on märkimisväärne, aga ma olen alati öelnud – meil pole võimalik end sellest välja kärpida, ilma et riigi teenused siseturvalisusest hariduse ja tervishoiuni tugevalt ei kannataks. säästuriigist ei võidaks praeguses majandus- ja julgeolekuolukorras mitte keegi.
Ainult kulupoolega tegelemine ei annaks praegu tulemust. Värskelt ametisse astunud valitsuse koalitsioonilepe on põhjalik, ent eeskätt siiski tegevussuundade kokkulepe. Leping tegutseda rahva heaolu ja tulevikku ohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks – selleks ka arutleda ja vaielda, ent kindlasti lahendusi otsida ja otsustada. Kõige selle juures on oluline mõista, et valitsus peab valmis olema muutuvateks oludeks. Neli aastat tagasi ei osanud keegi näha ette CoOVID-it ja täiemahulist sõda Ukrainas. Nii on ka nüüd valitsust kokku pannes vaja olla valmis ootamatusteks. Olgu näiteks elanikkonnakaitse ambitsioonikam arendamine, et lisaks sõjalisele võimekusele oleks tagatud, et Eesti elanikud oskaksid ohuolukorras või kriisis end ja oma peret kaitsta ja teisi aidata.
Ei saa tegelda ainult kuludega, tuleb tegelda ka tuludega. Ja tulud pole pelgalt uued maksud või määrad, sest riigi tulude ja ühiskonna heaolu eeldus on eeskätt majanduse arendamine, töökohtade tekitamisele kaasaaitamine ja eluterve regionaalpoliitika.
Lauri Läänemets: saamatust kärperiigist ei võidaks praegu keegi