Praegust allakäigutreppi oli karta juba 1990ndatel. Võib-olla on peamine põhjus praeguses eelkatastroofis õpetaja alandamine õpilaste teenindajaks.

Esimest korda tegeles meie ajakirjandus põhjalikumalt õpetajate ületöötamise ja alamaksmisega 2011. aastal. Minagi kirjutasin pealkirja all «Õpetaja palk: ainult sõnad» (EPL, 21.7.2011) ja eelmisel sügisesel kitsamal teemal ehk õpetajate suurest koormusest ja jäikadest programmidest (PM, 10.10.2022), kuid poliitikud ei näi siiani aru saavat õpetaja töö spetsiifikast.

Ainult arstidele on ühiskonnal olnud veel suuremad nõudmised ja ootused kui õpetajatele. Õpetaja on alati pidanud kõiki lapsi armastama nagu omaenda omi, lapsed saavad sellest aru. Ta peab olema õiglase meelega, lapsed saavad sellest aru. Loomulikult peab ta oma eriala hästi tundma ja kui ta juhtumisi ei oska mõnele lapse küsimusele vastata, peab olema julgust seda tunnistada ja andma lubaduse järgmine tund vastata. Ja sõna peab pidama.

Aususe rubriiki lähevad ka hinded, õpetajal peab olema politseiniku vaistu tabamaks spikerdajaid. Kui too saab parema hinde kui aus kontrolltöö tegija ja viimane saab aru, siis tulemuseks on õpetaja autoriteedi langus ja sulide kasvatamine.

Erinevalt õppejõududest on koolipapal ja -mammal ka suured kasvatuslikud ülesanded. See on praeguses liberaalses ühiskonnas muutunud keeruliseks. Vanasti oli õpetaja sõna kuulamine endastmõistetav, nüüd peavad õpetajal olema erilised pedagoogilised anded.

Kui vanasti käitus õpilane halvasti, siis ta visati lihtsalt koolist välja. Nüüd peab õpetaja olema kõrgtasemel politseinik ja psühholoog, et lahendada pahategusid ja lastevahelisi tülisid, ja seda veel nii, et ta kedagi ei alanda. Argumentum ad hominem on keelatud. Ta ei tohi kunagi endast välja minna, karjumisest rääkimata. Mul juhtus ükskord nii, tulemuseks oli üle klassi laiuv irvitus. Paljusid piinlikke olukordi saab lahendada huumorimeelega.

Võib-olla on peamine põhjus praeguses eelkatastroofis õpetaja alandamine õpilaste teenindajaks. Juhtum minu viimasest tööaastast 2005: üks abiturient lobises liiga kõvasti oma kaunitarist pinginaabriga ja ma palusin tal vait olla. Abiturient: «Õpetaja, te segate mind.» See oli esimene kord minu 23-aastase pedagoogistaaži jooksul, kus ma olin nii jahmunud, et ei suutnud reageerida. See jäi minu viimaseks aastaks pedagoogina. Peapõhjuseks oli siiski see, et kool komplekteeris uue gümnaasiumiklassi ja tahtis minu koormust suurendada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et heasse õpetajasse peab olema koondunud nii palju erilisi võimeid ja isikuomadusi, nagu ei vaja seda ükski teine elukutse.

Ometi sain teada, et isegi praeguse palgaga tehakse õpetajatele tünga. Madala palga tõttu teeb enamik õpetajaid ületunde ja need lähevad keskmise palga hulka. Teiseks maksavad riigiteenistuses õpetajad makse kõikide tulude pealt erinevalt paljudest väikeettevõtjatest, kes saavad tasu sularahas ja ise otsustavad, mida maksuametile deklareerida. See tõstab petlikult õpetajate palga suurust teistes ametites teenituga võrreldes. Õpetajate lisatundide tagajärjeks on õpetamise kvaliteedi langus.

Lauri Leesi ütles kunagi, et kvaliteetseid tunde saab järjest pidada neli. Sama tõdesin ka mina. Pärast kuut tundi olin ma kaheks tunniks täiesti tühjaks imetud, laibastunud. Õnneks siis ei tulnud lapsevanemad süüdistusega, et olen pannud ebaõiglase hinde. Sealjuures võinukski see õige olla, sest väsinud inimene teeb vigu.

Võrdluseks toon sõjaeelse Eesti Vabariigi, kus õpetajate palk oli 90-130 krooni kuus ja see oli meesarstide (naisarstide kohta andmed puudusid) omast (132 kr) veidi väiksem. 1936. aastal rikkus üks tuntud poliitik liikluseeskirja ja ta ei maksnud politsei määratud trahvi. Politsei esitas kaebuse riigikogusse ja kantselei juhataja vastas: «Riigikogu liikmed mingit tasu peale korteriraha ei saa.» Ma ei tea, kuidas see lugu lõppes.

Tänapäeval hindavad ka soomlased õpetajate tööd õiglaselt, keskmine palk on üle 3800 euro ja see on ligi kaks kolmandikku noore parlamendiliikme tasust.

Pedagoogikaga kursis inimene hakkas juba 1990ndatel tundma muret tulevaste õpetajate pärast ja kümnend hiljem pidi ta olema kindel, et kui midagi olulist ette ei võeta, on tulemas allakäigutrepp.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on olnud neliteist haridusministrit. Enamasti olid nad selles ametis ükskaks aastat, keskerakondlane Mailis Reps viis aastat (2002- 2003, 2016-2020) ja isamaalane Tõnis Lukas veelgi kauem (1999-2002, 2007-2011 ja alates 2022). Kes peab kõige tõsisemalt peeglisse vaatama?

Artikkel ilmus 1. märtsil Tartu Postimehes.