Krista Aru, Jaan Tõnissoni Seltsi juht, Tartu Ülikooli Raamatukogu direktor ja sotsiaaldemokraatide esinumber Tartu linnas, kirjutab Tartu Postimehes Jaan Tõnissoni 154. sünniaastapäeva puhul Eesti riigi suurmehe mälestuse hoidmise olulisusest.
Jaan Tõnisson
Vähemalt kord kuus helistab mulle Võrumaalt Olev Kasak. Mees, kes küüditati 1941. aastal, kui ta oli 15-aastane. Nüüd on ta 96-aastane ning jälgib Eesti elu suure tähelepanuga. Tema hääl kõlab telefonis väga reipalt, pikka sissejuhatust ta helistades ei tee ja asub alati asja juurde. Ta küsib, miks Jaan Tõnissonist nii vähe räägitakse? Miks pole Jaan Tõnissonile Tallinnas ikka veel mälestussammast? Miks meie, tema mõistes noored, üldse oleme nii hoolimatud oma suurmeeste ja oma ajaloo vastu? Muidugi on tal väga selged hinnangud kõikide Eesti ajaloos oluliste isikute ja sündmuste kohta. Alates Konstantin Pätsist, vabadussõjalastest kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni Nõukogude Venemaa poolt. Kesksel kohal Olev Kasaku juttudes on aga Jaan Tõnisson.
Selle aasta novembri alguses tuli ta ise Tartusse, ülikooli raamatukokku, ja oli nördinud, et raamatukogu fuajees ei ole Jaan Tõnissonist isegi mitte fotot. Lõpuks leppis ta siiski ka sellega, et see foto (mille ta ise raamitult kaasa tõi) võib olla direktori kabinetis. Olev Kasak mäletab ise ja tahab, et teisedki mäletaksid. Seda polegi ju palju tahetud. Pigem on küsimus vaid selles, kuidas omaenda aja- ja kultuurilugu keset mitmehäälset ja -meelset infot nii kuuldavaks teha, et seda kuuldaks ja veelgi enam – ka mäletataks?
Jaan Tõnissonist võiks teha filmi
Jaan Tõnissonist võiks teha kohe mitu filmi. Näiteks isikuloolise, millesse mahuksid kõik tema enda elu keerdkäigud ühes võitlustega ikka millegi sellise eest, millest ta lootis kasu kogu rahvale. Võiks teha filmi, millesse mahuks ka kogu Tõnissoni elu traagika, mille raskeimad löögid tabasid teda juba vana mehena: ajalehe Postimees kaotus 1935. aastal, poeg Ilmari mõrvamine minia Alma käe läbi, arreteerimine 1940. aasta detsembris ning sellele järgnenud vangipäevad Patareis, kust ta kaduski igaveseks.
Kes oli Jaan Tõnisson? Tõnissoni ei saa iseloomustada ühe sõnaga. Ta lihtsalt ei mahu ühe tegevuse või nimetuse raamidesse. Tõnisson ja Eesti käisid koos pika käänulise tee aastatel 1868 – 1941. Palju aastaid (1896 – 1935) oli sel teel kesksel kohal ajaleht Postimees koos selle kõikide eri- ja lisaväljaannetega. Tõnisson armastas oma ajalehte ja pidas ajakirjanikuametit üheks kõige raskemaks ja vastutusrikkamaks. Kuid hinnates Tõnissoni vaid ajalehe omaniku-väljaandja ja ajakirjanikuna, suruksime tema pikka torukübaras kuju väiksemaks.
Jaan Tõnisson oli kaks korda noore Eesti Vabariigi peaminister (1919/1920), kaks korda riigivanem (1927/1928 ja 1933), II ja V Riigikogu esimees (1923/1925 ja 1932/1933). Peaministrina avas ta 1. detsembril 1919 Tartu Ülikooli Eesti ülikoolina, allkirjastas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa rahulepingu, aga tegeles ka toiduainete nappuse, küttekriisi, piirituse salakaubanduse ja kõikide teiste küsimustega, millest sõltus riigi püsimine.
Riigivanemana oli ta tegevus veelgi mitmekesisem, ulatudes Eesti maanteede võrgu korrastamisest väga väljapeetud ja esindusliku riigivisiidini Rootsi Kuningriiki. 1933. aastal, ajal, mil Eesti oli jõudnud sisepoliitilisse ja majanduskriisi, võttis Tõnisson valitsusvastutuse ja tema valitsus devalveeris Eesti krooni. Tol ajahetkel hinnati seda kui Tõnissoni poliitilist enesetappu, sest krooni devalveerimise pärast oli talle pahane pea kogu avalikkus, ka kaaslased tema enda juhitud Rahvuslikust Keskerakonnast.
Kuid Tõnissoni suutlikkus näha ja uskuda suurt eesmärki – Eesti riigi edenemist – päästis Eesti majanduse. Tõnisson oli veendunud demokraat, kes uskus haritud rahvasse. Ta ei ühinenud vaikival ajastul ainuparteiks sünnitatud Isamaaliidu ja Riigikogu valimisteks loodud Rahvarindega. Ta võitis 1938. aastal Riigikogu valimistel Tartus suure ülekaaluga ja asus taas tööle Riigikogus, et välispoliitiliselt aina keerulisemas ajas otsida toetust ja võimalusi vaba Eesti püsimiseks. Aga Tõnisson seisis ka Vanemuise teatri ehituse taga, asutas Eesti esimese hoiu- ja laenuühisuses kui eesti elu majandusliku hoova, tõstis õiguspärasele ja väärikale kohale eesti keele ja eestikeelse hariduse, demokraatia ja rahvuskultuuri ning väärtustas vaba inimest kui ühiskonna vaimset tugisammast.
Tegelikult pole isegi suurt vahet, millisest eluvallast on küsimus. Kui tahta mõista ja aru saada, kuidas Tsaari-Venemaal baltisaksa ja vene võimude vahele eesti omakultuuri heaks ühte või teist võimalust majanduse, hariduse või kultuuri jaoks loodi, kuidas aastal 1918 oma riigini jõuti ja seda üles ehitati, millele on rajatud meile edasi antud kohustus eestlust hoida ja edasi kanda, jõuame varem või hiljem Jaan Tõnissonini. Temast ei saa mööda ega ümber, sest ta on osa kõikidest Eesti riigi loomise ja ehitamise protsessidest ja sündmustest.
Jaan Tõnissoni elukäigu 2-köiteline monograafia, autor: Krista Aru
Kuid see film saaks olla ka tervest Tõnissoni kaasaegsest sugupõlvest ja Tartu renessansist. Tegelikult võiks alata juba kultuuriloos nii tähendusliku Eesti Kirjameeste Seltsiga (1872 – 1893), kus esimese ülemaalise organisatsioonina püüti asjalikult ja kindla kava kohaselt välja anda eestikeelseid õpikuid, kuid samas õpiti koos ka eesti asja ajama. Sellise rõhuasetusega filmis oleks meie suurmehi palju, alates Carl Robert Jakobsonist ja Jakob Hurdast kuni Oskar Kallase ja Villem Reimanini. Sest nii nagu Jaan Tõnissoni sünnikodus, Viljandimaa Mursi talus, kasvatas ema pärast isa ootamatut surma üles viis poega, ettevõtlikud ja töökad eesti mehed, nii oli teistegi kodud otsustava tähenduse ja mõjuga sellele, kui kaugele jõudis nende laste haridustee ning kui kangeks kujunes nende meel. Selles loos kujuneks võib-olla iseseisvaks osaliseks hoopis Eesti kodu, kui nende kangete meeste lapsepõlvekodude kõrvale vaadata ka nende endi rajatud kodusid ning kodusid pillutanud saatusepöördeid.
Aga muidugi on veel mitu, mitu teist võimalust filmiks, kus keskkohal või vähemalt üheks keskseks tegelaseks oleks Jaan Tõnisson. Kui ma rääkisin seda Jaan Tõnissoni seltsis juba aastaid liikunud ideed Rein Simmile, arvas ta, et see on õige ja põnev mõte, aga lihtsalt liiga kallis, et kohe teoks teha.
Mälestusmärk Tallinnasse?
Aga Jaan Tõnissoni seltsis on küpsenud teisigi oma järge ootavaid ideid. Kasvõi seesama, Olev Kasaku poolt nii mitmel korral nimetatud mälestusmärk või -sammas Tallinnas. Miks Tallinnas, võib küsida. Tõnisson oli ju Viljandimaal sündinud mees, kes rajas oma kodu Tartusse ning kes armastas ikka rõhutada, et ta pole Tallinna vastu, aga on Tartu poolt. Meie pealinnas peaks Tõnissonile siiski koht olema. Tõnisson oli ju Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu ehk maapäeva poolt vastu võetud ja omariiklust kinnitanud dokumendi koostaja ja esitaja ning see otsus oli esimene suur samm Eesti omariikluse suunas. Kõikidest teistest tähtsatest riiklikest ametikohustustest, mida ta Tartust Tallinnas täitmas käis, rääkimata.
Sel aastal, mil 22. detsembril möödub Jaan Tõnissoni sünnist 154 aastat, me ühegi suurema unistuseni veel ei ulatu. Küll aga süütame Jaan Tõnissoni mälestuseks kell 17 küünlad Tartus Gildi tänavas Jaan Tõnissoni kuju juures ja kuulame kl 18 Duo Ruudu kontserti korp! Sakala majas.