Poliitikud peavad aru saama, et hinnatõusude küsimus ei puuduta ainult vaesemaid peresid, see on reaalne probleem ka keskklassi peredele, kirjutab sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid Eesti Päevalehes.
Lugedes seda, mida poliitikud lahendustena välja pakuvad, tahaks pigem nutta kui naerda. Kas tõesti ei ole erakondadel enam asjatundjaid, kellega sellistes olukordades konsulteerida ja lahendusi otsida?
Kõige ees marsivad muidugi populistid, kelle arvates oleks lahenduseks igasugustest senistest riikidevahelistest kokkulepetest ja koostööst loobumine ning Eesti käsitlemine iseseisva energiasaarena, kus toodetakse ise oma elekter ja antakse see rahvale tasuta või poolmuidu kätte. Kes oleks arvanud, et seni pigem Hitleri Saksamaad eeskujuks seadnud paremäärmuslased unistavad Eestist kui väikesest sotsialistlikust Kuubast!
Loomulikult ma ei soovi EKRE ettepanekuid naeruvääristada. Kõiki austatud riigikogu saadikute ettepanekuid tuleb arutada ja kaaluda tõsiselt. Paraku ei aitaks ükski parempopulistide pakutud lahendustest Eesti peresid reaalselt nüüd ja kohe. Aga vaja on just kohest abi, mitte populismi või siis teoreetilisi käsitlusi energiaturu toimimise aluspõhimõtetest.
Oravaid ei veena
Keskerakond on välja mõelnud poliitiliselt pisut nutikama lahenduse – pakkudes hoopis elektri käibemaksu alandamise mõtet. See on sarnane pakutud lahendusele taastuvenergia tasu inimestelt mitte võtta. Sellistest otsustest oleks muidugi abi ja need pakuks leevendust, kuid ma ei usu, et selles õnnestub veenda Reformierakonda.
Tagasihoidlikult tuletan meelde ka seda, et Keskerakonnal on koos Reformierakonnaga kavas lähiaastatel mitmekordistada kõikvõimalikke aktsiise – muuhulgas elektriaktsiisi, mille tõus lükati pisut edasi, aga tuleb siiski.
Nii et ühelt poolt võitlevad keskerakondlased elektritarbijate maksude langetamise poolt, aga samal ajal tahavad kodumajapidamiste elektri- ja küttekuludelt rohkem makse koguda.
Päeva lõpuks on reaalsus siiski see, et probleem pole ainult maksudes ja aktsiisides. Probleemi tuum on selles, et elekter ise on kallis ja selle asjaolu muutmine ei ole lühikeses perspektiivis lihtne. Varasemate aastate ja aastakümnete tegemata tööd uute energialahenduste rajamiseks paari kuu või nädalaga ära ei tee.
Mida saab teha kohe?
Nii et küsimus, mida me peaksime arutama, on hoopiski see, kuidas nüüd ja kohe aidata peresid, keda keset külma talve tabavad hiigelarved, mis vajavad kohe maksmist.
Tallinn juba tegutseb – näiteks jääb ära lasteaia kohatasu tõus, tuleb täiendav toetus kooli minevale lapsele, tõuseb eakatele makstav pensionilisa jne. Tallinn saab oma elanike heaks palju rohkem teha tänu sellele, et enamik Eesti edukaid ettevõtteid, aga ka suuremad tööandjad avalikus sektoris, asuvad Tallinnas. Tallinna järgmise aasta eelarve ületab esmakordselt miljardi euro piiri.
Pealinnas on inimestel suuremad sissetulekud kui Ida- või Kagu-Eestis. Sealsetel omavalitsustel selliseid võimalusi inimesi aidata lihtsalt ei ole. Sellepärast peabki riik tulema appi ja kiiresti.
Toasoe tühjast lobast
Poliitikud toodavad praegu palju sooja õhku, aga kahjuks ei ole veel välja mõeldud tehnoloogiat, kuidas kogu see kortermajade radiaatoritesse suunata. Kuigi oleks tore, kui riigikogus peamiselt Isamaa ja EKRE eestvõttel aetava tühjast ja sisutust lobast saaks kuidagi toota elektrit ja toasooja.
Tühja jutu asemel peab riigikogu arutama konkreetseid ettepanekuid, kuidas me Eesti peresid rohkem toetada. Eesti inimestele peab ausalt rääkima, millised on riigi tegelikud võimalused peresid aidata ning leida optimaalne lahendus, millel oleks laiapõhjaline toetus nii riigikogu saalis kui ühiskonnas. On see siis ühekordne rahaline toetus lastega peredele või midagi muud.