Linnakeskkond ei ole üksnes füüsiline keskkond. Loomulikult on tore, kui meil on korras teed, hästi planeeritud ühistransport ja turvaline rattaliiklus. On aga veel miski, mis määrab, kas peame elukeskkonda meeldivaks, kutsuvaks ja toetavaks. See on turvalisus, sallivus ja osadustunne – teadmine, et oled oma kodulinnas hoitud ja märgatud.  Erinevalt füüsilise ruumi korrastamisest võtab vaimse ruumi korrastamine linna eelarveridadelt võrratult vähem ressurssi ja linnakodanike kaasamine ning nende märkamine algab ennekõike meeleseisundist ja poliitilisest tahtest. 

Hiljuti Riigiteaduste Seltsi poolt korraldatud linnapeakandidaatide debatil “Tartu kui tudengilinn”  (järelvaadatav TPM veebis) andsid publikuküsimustes tooni just mure vähemuste õiguste kaitse pärast Tartus – see näitab, et noored ei huvitu (ja ei peagi ilmtingimata huvituma) tasuta lasteaiakohtadest, parkide heakorrast ja omastehooldusest, vaid elukeskkonnast selle kõige laiemas ja vaimsemas tähenduses. Sallivust tuleb käsitleda väärtuspõhiselt, mitte probleemipõhiselt ja selliselt on see iga linna – seejuures ka Tartu kohaliku tasandi teema.

Kui ma 10 aastat tagasi töötasin Tartu Ülikooli välissuhete osakonnas, saabusid mulle ikka aegajalt päringud välistudengitelt, kes kõige muu hulgas küsisid ka seda, milline on Tartu LGBT skeene – Äsja olid toona uudistes (sh ka rahvusvahelistes) olnud teated, kuidas mustanahalised olid Tartus vägivalla ohvriks langenud ja arusaadavatel põhjustel tundsid siia saabuvad või siin oma õpinguid jätkata plaanivad välistudengitest LGBT+ kogukonna liikmed muret oma julgeoleku pärast.
Neile kirjadele oli keeruline vastata -. Tänasel päeval on olukord küll parem, on olemas tugevam kogukond ja sotsiaalmeedia on muutnud info leidmise ja jagamise kiiremaks ja mugavamaks. Samas on viimasel kahel aastal toimunud Tartus 3 ning Tallinnas 1 meeleavaldust, mille üheks algatajaks on siinkirjutaja ja mis on olnud reaktsioonid vohavale homofoobiale, tõredusele ja tõrjumisele. Nii mõeldes ei ole olukord vähemuste õigustega siiski Tartus kiita. Tõsi, jää on hakanud liikuma ja noortel on märkimisväärne valmisolek ja julgus oma tõekspidamiste eest seista, neid kaitsta ja vajadusel ka meelt avaldada.

Uuringuid on palju ja need kõik kinnitavad üht – me vajame sallivuse manifesteerimist

Oluline on siinkohas mõista ka laiemat Euroopa konteksti.  Euroopa Sotsiaaluuring (ESS), mida viiakse läbi alates 2002. aastast (Eesti osaleb alates 2004.) iga 2 aasta tagant ja kus on üle Euroopa ~50 000 vastajat ning Eestist ~2000 vastajat näitab, et 77% siinsetest vastanutes  suhtuvad positiivselt või neutraalselt LGBT+ kogukonna õigustesse ise oma elu korraldada. Mainimisväärne on see, et positiivselt suhtujate hulk on ajas  pidevalt kasvanud ning neutraalselt või negatiivselt suhtujate arv vähenenud. Sel moel paigutub Eesti geograafiliselt Ida-Euroopa avatumate ühiskondade hulka. Meist konservatiivsemad on viimaste andmete põhjal näiteks Läti, Poola, Horvaatia, Bulgaaria, Slovakkia, Montenegro, Ungari, Serbia ja Leedu. Samas ei saa me sallivuse teemal siiski pidada end Põhjamaadega võrreldavaks, kuna neis on vastav toetus üle 97%. Lääne-Euroopa on küll veidi konservatiivsem, kuid ka näiteks Austria, Portugal, Saksamaa, Ühendkuningriik, Belgia, Hispaania, Prantsusmaa ja Iirimaa puhul on toetus üle 90%. Lisaks tasub tuua näiteks ka Šveitsist, kus 2021. aasta septembris toimunud rahvahääletusel toetas 64,1% valijatest samast soost paaride õigust abielluda.

Geograafiliste suundumuste kõrval on tegelikult kõige tähtsamaks eristavaks tunnuseks vastaja vanus. Eakad on oma vaadetes selgelt konservatiivsemad kui noored, kes omakorda tunnetavad vähemuste õiguste probleeme teravamalt ja vahetumalt. Teame, et Eestis on diskussioon sel teemal toimunud järjest üle 10 aasta. Kujunemisjärgus ühiskondliku tunnetusega noortele mõjub selline häälestatus vastavalt ka rusuvamalt ning koos murega keskkonna pärast on just sallivus kindlasti üks oluline osa teemaderingist, millega tegelemist ootab uus põlvkond poliitikutelt ja millega soovib ise tegeleda.

Millised erakonnad Tartus tegelikult hoolivad?

Praegu on Sotsiaaldemokraatlik erakond ainuke partei, kes on oma Tartu KOV programmis selgesõnaliselt kirjutanud, et Tartu on salliv ja rahvusvaheliselt avatud ülikoolilinn, kus kõiki linna elanikke koheldakse võrdselt. Samuti lubavad sotsid Tartu liitumist Mitmekesisuse kokkuleppega ning kuulutada Tartus välja LGBT+ vabaduste ala. Viimane on siis vastukaaluks Ida-Euroopas levivale LGBT-vabadele homofoobsetele tsoonidele.

Roheliste programmist leiab küll lubaduse, et Tartu hakkab protestima omavalitsuste vastu  Euroopa Liidus, kes on vastu võtnud “homovaba” piirkonna staatuse ja liitub Vikerkaarelinnade Võrgustikuga, ent ometi teatas nende linnapeakandidaat Johanna Maria Tõugu suvel, et ei toeta noorsotside pöördumist muuta Tartu LGBT+ vabaduste alaks, sest see ettepanek on “liiga erakonnapoliitiliselt laetud”. Tundub, et poliitiline olemine on roheliste jaoks kasulik vaid siis, kui seda õnnestub isikliku populismi vankri ette rakendada. Noor Eesti 200 toetas küll pöördumist, ent paraku pole Eesti 200 Tartu kohalikus valimisprogrammis jälle sõnagi vähemuste kaitsest. Rohelised ja E200 vedasid küll sotside heameeleavaldusest inspireerituna eest abieluvõrdsuse petitsiooni, paraku sumbus see aga Riigikogu õiguskomisjoni lauasahtlisse. Prognoosin õiguskomisjoni ja Riigikogu koosseisu vaadates, et reaalset muutust sellega kaasa ei tule.

Tuletan meelde, et eeldada, et mõni muidu liberaalsena tunduv erakond niikuinii seisab nõrgemate eest on raske, kui oled näinud küünilisi võimumänge perekonnaseaduse ja abielureferendumiga, kus need samad poliitikud oleksid võinud seista selgesõnaliselt nende vähemuste õiguste eest. Sageli hakkavad taoliste etteheidete peale end isikuvabadusi kaitsvate parteidena positsioneerinud seletama, et “ei-ei, me tegelikult ju toetame kõiki inimesi…” aga teate – sellest suusoojaks öeldud toetusest ei ole kasu. Reaalsed poliitilised sammud on need, mis loevad. Ja neid samme tuleb astuda siin ja praegu, mitte ebamäärases helevalges tulevikus, kui oht hääli kaotada on väiksem. Reformierakonna esindajatega kõneldes on jäänud kõlama kummaline ärevus ja hirm “kui me nüüd räägime LGBT kogukonna õigustest, mängime EKREle kaardid kätte.” Kuulge, mehed – need kaardid olete te Tartus käest mänginud umbes 2 aastat tagasi, kui teil polnud piisavalt julgust, et nõrgemate eest välja astuda kui EKRE tigedad vanamehed tulid bussiga siinset noortekeskust ründama. Kas ükski linnavalitsuse liige tuli siis uksest välja ütlema, et me ei tolereeri Tartus sallimatust? Linna poolt oli selles küsimuses toone kõrvulukustav vaikus ja see oli valjem sõnum, kui arvata võinuks. Praegu võiks vähemalt sirge seljaga võimuerakonnana öelda – jah, me toetame Tartu muutmist LGBT vabaduste alaks. Katsuks vähemalt ülikoolilinnaski seista selle eest, et me lisaks sõnadele ka tegudes oma kodulinna salliva ja avatuna hoiame.

Mida siis Tartus teha tuleks?

Mõned lihtsad võtted, mida linn saab selleks teha, et toetada kaasavamat, sallivamat ja õiglasemat linna- ning vaimuruumi kväärkogukonnale: 

• märgime LGBT turvalised alad vikerkaarelipuga, heiskame vikerlipu inimõiguste tähtpäevadel esindushoonetele – kaarsilla tuled vahelduvad juba praegu vikerkaarevärvides
• märgistame ja märkame LGBT kogukonna ajaloolisi paiku ja isikuid – meil on Wilde kuju, aga edasi?
• loome võrdsusvoliniku ametikoha, kes aitab juhtida linna töid kõiki vähemusi kaasavalt ja arvestavalt
• pakume tuge LGBT keskuse/klubide/üritussarjade loomiseks ja ülalpidamiseks – meil on Vikerpeod, aga kas tulevane Alan Turing leiab Tartu Ülikoolis endale toetava sõpruskonna?
• arvestame privileegide ja nende puudumisega – mitte kõik kväärkogukonna liikmed ei räägi eesti keelt, mitte kõik ei ela kesklinnas, mitte kõigil ei ole häid suhteid perearstiga, mitte kõik ei käi eliitkoolis, mitte kõik ei saa majanduslikult hakkama – tõstame ametnike, sotsiaaltöötajate, nõustajate, arstide ja pedagoogide teadlikkust ja valmisolekut toetada neid tartlasi, kes vajavad abi ja tuge
• lõpetame neutraalsete ruumide ja ankeetide asjatu sildistamise – avalikud tualettruumid ei pea olema roosad ja sinised, üht- või teistpidi kolmnurgaga ja ankeetides soo küsimine ei ole enamasti vajalik.
• loome linna ja kõrgkoolide veebilehetedele kväärkogukonnale infovoo, mis tähistaks kogukonna ajalugu, olevikku ja tulevikku – me ei peida, me esitleme uhkusega

Loomulikult ei taga vikerkaarevärviline ülekäigurada veel igas linnaosas koheselt turvalist, sallivat ja õiglasemat ühiskonda, ent märkidel on suur võim normaliseerida nähtusi, mida veel mõne aja eest ei peetud isegi mainimisväärseks ja heteronormatiivse ning mõnikord lausa homofoobse linna vaimuruumi muutmisel on neil määrav tähtsus. Esimest korda ajaloos räägime me kväär-kogukonna õiguste tagamisest KOV valimiste võtmes ja seegi on juba pika teekonna esimene ja oluline samm. Volikogu peab tegelema sellega, et kõikide linnakodanike õigused ja huvid oleks kaitstud!

Eveliis Padar, sotsioloog, kandideerib KOV valimistel SDE nimekirjas

Lugu ilmus 30.09.2021 Tartu Postimehes