Elsa Leiten: Jüri Ratas, seisus kohustab hoiduma valikutest, mida on ebamugav põhjendada

digiArvamus

Eelmisel nädalal käisin ühes Tartu koolis külalistunde andmas. Vestlesin noortega väärtustest, grupikäitumisest ja julgusest teavitada sobimatust tegevusest. Muu hulgas tuli juttu uuringutulemustest, milles juba viieaastaste laste puhul täheldati, et kuigi neile on üldiselt omane toimida oma tõekspidamiste järgi, kohandavad nad grupis olnud vääritu teo või reeglite rikkumise korral oma tegevust pigem sõpruskonna vajaduste järgi, kirjutab Tartu sotsiaaldemokraatide ridades kandideeriv Elsa Leiten EPLi arvamusportaalis. 

Endisest peaministrist me noortega ei rääkinud. See-eest on viimastel nädalatel tema valikutest räägitud igal pool mujal ja varasemast erinevas võtmes. Vaadates tema erakonnakaaslaste seniseid ütlemisi, näib nendelegi suunda andvat lojaalsus. Juba laineid löönud Eesti Ekspressi artikli („Kvaliteetaeg rahva rahaga”, EE 12.5) ilmumise päeval ütles erakonna aseesimees Jaanus Karilaid vähimagi piinlikkustundeta, et Jüri Ratase suured kulutused näitavad tema külalislahkust. Riigikogu liige Marek Jürgenson oli veendunud, et selline sopaloopimine on ajendatud kadedusest rahva seas ülipopulaarse ja usaldatud poliitiku vastu. Jürgensoni ametikaaslane Oudekki Loone andis hoogu juurde, viitas analoogiale Boliivia ja Brasiiliaga ning nägi selles neoliberaalide tavalist meetodit „raputada käisest igasuguseid skandaale”. Erakonna esimehele väljendasid toetust ning hurjutasid meediat ja poliitilisi konkurente ka Keskerakonna ministrid Kiik ja Aab. Jüri Ratas ise jäi endale kindlaks, et on töötanud peaministrina südamest ning järginud kõiki talle teadaolevaid reegleid ja häid tavasid.

Neis seisukohtades on omajagu mõtlemisainet, fookus on paigast ära. Tegelikult ei olegi asi erakonna mahategemises ega Ratase presidendikarjääri nurjamises; see ei ole südamega töötamises, külalislahkuses ega arusaamas, mismoodi sobib maakonnavisiite teha. Ehkki osalt kumab siit soovi keeruliselt teemalt tähelepanu kõrvale juhtida, on neis asjus ühtlasi ruumi aruteluks riiki juhtides tehtud kulutuste mõistlikkuse üle. Loodetavasti seisab seegi ees.

Asi on valitsemiskultuuris

On selge, et me ei tea Eesti Ekspressi artiklis kirjeldatu kohta kogu lugu ja kõiki üksikasju ning kõike polegi tagantjärele võimalik üheselt tuvastada. Küll aga on kõnealuses artiklis näiteid, milles eetilisus on tugeva löögi all. Näiteks ei ole siiani veenvat selgitust Ratast opereerinud arstile saadetud lillekimbu kohta, mille arve esitati maksmiseks riigikantseleile. Ratas ise on lillede saatmist esitanud väärika teguviisina: „Ma arvan, et see, et peaminister märkab, kui ka tema tervisega on mingid küsimused, et ta märkab seda arsti, käib selle töö juurde ja see on väärikas.” Jääb arusaamatuks, miks ei saa patsient piirduda isikliku tänuga ja tasuda lillede eest peaministri palgast.

Sellised näited panevad paraku ka ülejäänud juhtumeid hoopis teise pilguga vaatama. Närima jääb kahtlus, millises rollis on eri sammud tehtud – eraisikuna, erakonna esimehena, peaministrina – ja kas kulud on kaetud sellest lähtudes. Liiati ei tasu unustada, et ka peaministrile on peale palga ette nähtud esinduskulud. Kõik ei pea käima riigikantselei kuludest.

Juhi roll kohustab

Iga selline kahtlus sööb usaldus(väärsus)t, mis on oluline ka presidendi puhul, kellelt ootame selget pilku ja neutraalse kõrvalseisja vaadet.

Muide, avalik huvi, meedia küsimused või konkurentide valvsus võiksid anda ka piisavalt põhjust hoiduda ebaeetilistest valikutest, mida on ebamugav põhjendada. Ka siis, kui huvide konflikt ongi vaid näiline ja kahtlus põhjendamatu, õõnestab see positsiooni ja mainet. Eriti kui soovitakse veenvalt rääkida sidusast Eestist, võrdsetest võimalustest ja soovist puhastada erakonna korruptiivset mainet.

Seisus paratamatult kohustab ja riigi tippametnike käitumine on täiesti põhjendatult suurema tähelepanu all. Kala hakkab mädanema peast ja juhid on need, kes annavad oma käitumisega suuna organisatsioonikultuurile. See laieneb tippametnikelt poliitikutele, peaministrist rääkimatagi.

Seda muidugi juhul, kui soovime oma riiki tulevikus Boliivia asemel siiski võrrelda Põhjamaadega, kus ministrid loobuvad positsioonist ka siis, kui on riigi krediitkaardiga endale sukkpükse ostnud.

Siseaudiitor: Jüri Ratas, seisus kohustab hoiduma valikutest, mida on ebamugav põhjendada