Pealkirjas toodud filmiklassikast tuntud, kuid rahvasuus ammu banaalsuseks muutunud küsimuse esitas üks riigikogu liige meie peaministrile. Kas see riigikogu liige teadis, mis teemat parasjagu riigikogu saalis käsitleti? Kas tal oli sellel teemal mingi sisuline arvamus? Stenogrammist see ei selgu, kirjutab sotsiaaldemokraadist Tartu abilinnapea Gea Kangilaski Tartu Postimehes.
Niisugust poliitikas osalevate naiste pisendamist kasutavad meespoliitikud väga palju. Sellel on üks selge eesmärk: rõhutada enda tähtis mees olemist. Mees on poliitikas tihtipeale nii tähtis, nii tark ja nii õigust täis, et ta rõhutatult loobub naistega diskuteerimast või väitlemast. Mis see naise sõna ikka on, vaat andke mulle mees pulti, siis alles räägiksime, väljendab selline mees kõigiti. Mehele tihti ei loe, et puldis olev naine on ilmsesti teinud olulisele positsioonile jõudmiseks kõvasti tööd. Pea alati rohkem kui samalaadsel positsioonil mehed, sest naised ju teatavasti paljude meelest siiski poliitikasse kuigivõrd ei sobi. Sest ikkagi naised ju, nende pärusmaa on köök, lapsed, ühiskonna madalapalgalised tööd!
Muidugi on see meespoliitikule väga mugav. Midagi sisukat ei tarvitse ju kõnelda, ei pea põhjalikke eelnõude seletuskirju, komisjoniprotokolle või uuringuaruandeid läbi töötama, seisukohta kujundama ja seda väideldes kaitsma. Mehel on poliitikas lihtne mõjukas, mehelik ja arukas paista, piisab vaid kiiresti leida saalist üks naine ja end tema suhtes mehem olemises esile tõsta. Näiteks tuletada end mehena meelde naise säärejooksu kommenteerides või mainida, et algav kevad on naised õige lille löönud.
On päris kindel, et see mees saavutab tähelepanu. Kindlasti liitub temaga veel mõnigi komplimente tegev mees, sest teisedki tahavad mehena silma paista. Sisukalt argumenteerides on palju raskem mõjuda ja meelde jääda. Üks korralik karjääripoliitikust mees saab selle asjaolu õige kiiresti selgeks.
Nii taandab üks Tartu juhtivpoliitik koduerakonnas aset leidva käärimise oma erakonna televisiooni vahendusel intrigaanluseks, mis olevat seotud kevade ja emotsionaalsete naiste võimetusega muul moel silma paista.
Ta teeb seda hoolimata asjaolust, et erakonnast esitas lahkumisavalduse naine ja poliitik, kel on kaugelt rohkem aimu Tartu tegemistest ja kogemusi siinses poliitikas kui Tallinnast kohale toodud mehel endal. Kogu pika intervjuu jooksul ei heida mees kordagi valgust oma erakonnas tegelikult aset leidva usaldamatuse ja meelepaha tagamaadele.
Mida lähemal on kohalikud valimised, seda enam kukke täis lähevad mehest poliitikud. Nad kõnelevad väga teadval positsioonil kõigi teiste inimeste eest ja oskavad lahendada kõiki probleeme.
Naistele tuleb tagada menstruatsioonihügieeni vahendite kättesaadavus, ütleb üks mees. Puudega inimestele on tarvis rohkem invavetse, leiab teine. Kaldteid on vaja, sest nii kahju on neist inimestest, kes liikumispuude tõttu trepist liikuma ei pääse, tuleb kolmandal meelde. Neljas lahendab naiste suhtes aset leidva seksuaalvägivalla probleeme, juhtides tähelepanu, et äkki need naised olid liiga ilusad või kandsid mingit seksikat riietust. Viies kutsub üles lõpetama soovahetamise epideemiat. Kuues leiab, et vene vähemuse probleemid on täielikult taandatavad soovimatusele õppida riigikeelt.
Ma ikka ja aina imestan, miks usume ja usaldame ikka veel neid mehi? Kas tõesti selle pärast, et nende paljude kõlupeade seas on ka üksikuid täitsa adekvaatseid tüüpe, kes ei pea end upitama teisi maha tehes ja tirima ülejäänuid oma küündimatuse tasemele? Või seepärast, et valikuvõimalus on isegi valimistel eeldatavasti üsna napp?
Kui ma midagi loodan neilt kohalikelt valimistelt, siis seda, et kostab Eesti inimeste ja kohalike kogukondade hääl selle mitmekesisuses. Et eri inimestel, ka erakondade ja valimisliitude kaugematel numbritel lastakse rääkida endi eest, endi probleemidest, nende oma häälega.
Ka poliitikas on aeg lõpuks seni «nähtamatud inimesed» püünele tõsta ja neid tõsimeeli kuulata. Viitan poolt näitlikustatud eesliinil ja füüsilist tööd tegevate inimeste probleemide poliitika tähelepanuauku jäämisele. Ta tegi seda Maria Kapajeva maali põhjal, kus oli kujutatud Kreenholmi kunagisi töötajaid umbisikuliste varjudena.