Olen ikka imetlenud, kuidas EV presidendis Kersti Kaljulaidis elavad koos teadlane ja poeet. Paljud tema kõned on justkui sümbioos kahe isiku mõtetest, nii ka tänane, kirjutab Hugo Treffneri Gümnaasiumi filosoofia- ja religiooniõpetaja ja sotsiaaldemokraat Toomas .
Kahe pooluse tasakaaluotsingud on ikka dünaamilised. Nii alustas ka president tänasel päeval kõige tähtsamast: sellest, mis viirus on paljudelt meilt võtnud ja vaktsineerimisest, mis on lühim tee viiruse võitmiseni. Üsna kohe vaatas ta ettepoole ning kõnes kõlasid tulevikuga seotud märksõnad nagu rohepööre ja ühtne Eesti kool.
Õpetajana on mul hea meel, et presidendi kõnet läbisid koolile ülimalt olulised detailid: kaotatud koolinädalad, õpilaste kiiresti lagunevad õpiharjumused, hakkiv internet maapiirkonnas, mis ei luba koolitööd kaasa teha, õpetajate väsimus. Need tähelepanekud kõnelevad märkavast presidendist, kes elab, mõistab ja kannatab koos oma riigi inimestega.
Märkavast presidendist räägivad ka täpselt samade rõõmu- ja murekohtade väljatoomine, mida olen kuulnud kohvi juues vanematega inimestega, õpetajate toas oma eakaaslaste seltskonnas või klassis noortega elu üle arutades. Olgu selleks rõõm olude kiuste, et oleme saanud viiruse ajaks uuesti maarahvaks või mured, kuidas siduda puidutööstust ja loodushoidu, ära hoida regionaalset või sotsiaalset kihistumist või kurb tõdemus, et korruptsiooni teemad on endiselt aktuaalsed.
Kes need murekohad Eesti Vabariigis ära parandavad? Tunnistan, presidendi kõnet kuulates meenusid mulle leheküljed Bulgakovi «Meistrist ja Margaritast», kuidas Ješua Pilatuse ees räägib headest inimestest, nimetades headeks ka neid, kes on teda peksnud. Tundub, et ka EV president usub heasse eesti rahvasse, ka neisse, kes on teda sõnadega löönud. Ja see on põhjus, miks tema kõnel on mõjujõudu kõigile.