Ühel õhtul, päris oma õpetaja ameti alguses, kui valmistasin ette oma järgmiseid tunde, tuli mulle sõnum: „Õpetaja Ott, kas te olete siin?!“
Järgnes vestlus, mis tegi mind murelikuks ja leppisin õpilasega kokku, et räägime järgmine päev koolis. See oli üks raskemaid tööle minemise hommikuid, sest aimasin, mis lugu mind ees ootab. Saime kokku eraldi tööruumis, kus õpilane selgitas mulle, mis temaga toimub. Samal ajal, kui see noor pisarais oma lugu rääkis, soovisin, et mul oleks supervõime, mis aitaks kogu seda valu temalt ära võtta. Kuid sellel hetkel parim, mis ma teha sain, oli olemas olla, kirjutab õpetaja ja Tartu Linnavolikogu liige Ott Maidre EPLi arvamusportaalis.

Küberkiusaja

Suhtlusvägivald ega ka muu vaimne kiusamine ei ole koolis võõras teema. Koostöös klassijuhataja ja õpilasnõustajaga pakkusime sellele õnnetule noorele tuge ning aitasime leida erinevaid viise, kuidas temaga toimuvat suhtlusvägivalda takistada.

Sellel hommikul, kui me selle noorega vestlesime, küsis ta minu käest, miks nad teevad temaga nii. Sellel hetkel ei osanud ma aimata, et võin õpetajana leida ka iseennast küsimas täpselt sama küsimust, kui langesin samuti küberkiusamise ohvriks. Õpilase, minu küberkiusaja, vastus sellele oli: „Ma ei mõelnud midagi tõsist. See oli kõigest vaid nali.“.

Kiusamise mõju selgitan tavaliselt ühe ütlusega, et kui lapsed loobivad mänguhoos konna kividega, siis ta ei sure mängult, vaid päriselt. Ma mäletan selgelt seda päeva, kui olin väike poiss ja vanemad ostsid koju esimese arvuti. Mingi hetk ilmus ka internet tänu millele mu maailm avardus.

Olen internetist leidnud endale sõpru terveks eluks ja sellel hetkel poleks ma arvanud, et millestki nii kasulikust võiks kujuneda järgmine viis inimesi kiusata. Ekraani vahendusel suhtlemine on noortele tekitanud valetunde, et kui internetis nö mängult haiget teha, siis ei juhtu midagi, sest see pole ju päris. Kuid unustatakse ära, et teisel pool ekraani on päris inimene.

Ma arvan, et meil kõigil on kogemusi nii kiusamise kui ka küberkiusamisega. Need on ebameeldivad lood ja mälestused, mida püüame tavaliselt ära unustada. Minu ja mu õpilase loole tõid õnneliku lõpu inimesed, kes meid ümbritsesid ja aitasid olukorda lahendada. Kui me kiusamisest räägime, siis tihti me unustame ära, kui suurt julgust nõuab sekkumine, vahele astumine ja olukorrale lahenduse otsimine.

Koolis on õpilaste jaoks olemas õpetajad ja tugispetsialistid, kes arendavad ennast pidevalt, et selliseid olukordi ennetada. Kuid mul on suur rõõm, et ka õpilased on hakanud aina rohkem kiusamise vastu astuma. Minu loo puhul olidki just õpilased need, kes aitasid olukorda lahendada.

“Suurim julgus”

Küberkiusamisest rääkimine avalikkuses laiendab sekkujate ja tuge pakkuvate inimeste ringi. Oluline on seda teadvustada – mida rohkem me seda teeme, seda tõenäolisemalt jõuame me ühiskonnana sellesse punkti, kus see on nii taunitav, et kiusamise esinemine on pigem erand kui reegel.

Mul on õpetajana hea meel näha ja kuulda, et aina rohkem erineva valdkonna inimesi ja organisatsioone toetab seda avalikku arutelu nagu teeb seda Telia kampaaniaga „Suurim julgus“. Selles kampaanias kõlavad lood on küll karmid, aga vajalikud selleks, et teema saaks tähelepanu. See annab ka lootust, et mingi hetk on pisarates küsitud küsimus, miks nad teevad minuga nii, kõigest halb mälestus minevikust.

Näinud õpetajana seda valu, ja kogenud seda ka omal nahal, meenuvad mulle mu ameti algusaastad, kui tahtsin loobuda oma elukutsest loobuda ja selle koleduse eest põgeneda. Aga ma jäin. Jäin sellel põhjusel, et põgenemine ei muuda miskit.

Selle koleduse kõrval on ka palju ilusat, mida koolielus näha ja märgata, ning võitlus kiusu vastu loob kasvupinnase tulevikuks, kus headust on rohkem kui kurjust. Usun, et kui me kõik julgeme hoida ja võidelda selle nimel, on tulevik helge ja meid ümbritseb rohkem headust. Ka väljaspool koolimajade betoonist seinu.

Õpetaja: olen kogenud küberkiusamist nii isiklike rünnakutena, kui oma õpilaste vastu