Sel nädalal on lausa kohustuslik kirjutada haridus- ja teadusministrist Mailis Repsist. Ent kogu selle emotsionaalse loo taustal läks meediapildis kaduma 19. novembril riigikogu suures saalis toimunud arutelu Eesti hariduse suurimast väljakutsest – õpetajate puudusest. Kordan väsimatult: iga viies Eesti matemaatika-, keemia- ja geograafiaõpetaja ja iga neljas füüsikaõpetaja on vanem kui 60, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees ja riigikogu kultuurikomisjoni liige Katri Raik Eesti Päevalehes.

Kindlasti ei jäänud see arutelu aga märkamata 15 000 Eesti õpetajal. Poliitikud saavad harva tänulikke kirju. Riigikogu kultuurikomisoni liikmetele kirjutas neljapäeval mitu õpetajat, kes olid tänulikud, aga teate, mille eest? Selle eest, et neid märgati. Vahest oli see arutelu samas kaalus sügiseti korraldatava aasta õpetaja galaga? Ja muidugi on nüüd oluline, mis saab edasi, millised välja öeldud ideed jäävad sõelale ja millised neist ellu viiakse.

5 eurot tunnis

Kõige enam tuli riigikogu suures saalis jutuks õpetaja palk koos karjäärimudeli ja palgaastmetega. See, et eelarvestrateegias unustati ära nii õpetajaid, politseinikud kui ka päästeametnikud, on lubamatu, aga ka poliitiliselt rumal, mida on tunnistanud ka koalitsioonipoliitikud. Üldreeglina nõuab seadusandlus õpetajalt magistritasemel haridust ja kui me tahame ka edaspidi olla üliedukas haridusriik, siis peab see nii ka jääma.

Praegu on õpetaja alampalk 1315 eurot ja Eesti keskmine palk 1430 eurot. Teeme lihtsa matemaatilise tehte, arvestades tõsiasja, et väga paljud õpetajad töötavad 35 tunni asemel nädalas 50-60 tundi. Kui jagada 1315 eurot nelja nädala ja töötundidega, saame tulemuseks, et õpetaja töötasu on viis eurot kätte. Neli või viis euro tunnis saab kätte ka hea Ukraina maasikakorjaja. Seega on igati mõistlik, et õpetaja alampalk kasvab 100 eurot aastas. Siin tuleb rakendada ühte lihtsat reeglit: õpetaja alampalk peab käima ühte jalga Eesti keskmise palgaga. Nii on see viimaste valitsuste ajal ka olnud.

Ja rääkida ei tule mitte ainult alampalgast, vaid palgafondist tervikuna. Alampalga tõstmine, mis on küll poliitiliselt silmapaistev samm, ei tohi vähendada direktori käes olevat rahasummat, mida saab paindlikult kasutada. Klassijuhataja töö tähtsust oleme eriti mõistnud pandeemia ajal – suuresti just tema õlul on õpilaste ja nende vanemate toetamine. Koolijuhil on täna tihti keeruline klassijuhatajale lisatasu maksta, sest tema käsutuses ei ole enam 20% palgafondist, vaid 17,5%.

Aega ettevalmistuseks

Oluline on arutelu õpetaja töökoormuse üle. Mul endal on töökogemus põhikooli õpetajana ning ma ei kujuta ette, et õpetajana on võimalik töötada, kui ühe tunni ettevalmistamiseks ja tagasisidestamiseks ei kulu samuti ühte tundi. Seega mahuks 35 tunnise koormuse sisse 17 kuni 18 kontakttundi. Tõsi, õppeaineti võib siin olla erinevusi, mida tulebki õpetajate endiga arutada. Õpetajad on mõistlikud inimesed ja ei taha võimatut.

Õpetajate järelkasvu eest hoolt kandes ei saa mööda ülikoolidest. Rõõm, et kriisiajal on õpetajakoolitus nii-nii populaarne ja kõik on hästi, paneb kahjuks õlgu kehitama. Aga vaatame väljalangevust ning ka seda kui palju noori õpetajaid kooli jõuab. Iga teine õpetajakoolituse lõpetaja läheb kooli ning iga teine neist on viie aasta pärast koolis tööl. See tähendab, et kui täna asub loodusainete õpetajaks õppima 20 noort, siis 10 aasta pärast on neid koolis viis!

Hambutu eesmärk

Murelikuks teeb ka Eesti haridusstrateegia väga tagasihoidlik eesmärk, et 2035. aastaks peaks ainult 60% õpetajakoolituse lõpetajatest minema kooli tööle. Selles eesmärgis puudub igasugune ambitsioon. Õpetajakoolitus nõuab pidevat tähelepanu ning loorberitele ei saa jääda puhkama.

Kuidas siis uusi õpetajaid leida? Ega muud head lahendust ei ole, kui „toota” neid noorematest ja vanematest keskealistest, kel magistritasemega võrdsustatud kõrgharidus on juba olemas. Näiteks minusugune 1991. aastal ülikooli lõpetanud ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja võiks poole aastaga õppida põhikooli loodusainete õpetajaks. Ja pooleaastase intensiivse õppetsükli ajal tuleks minusugustele maksta õpetaja alampalka.

Kas ma olen aine tundmisel sama hea kui on see, kes on viis aastat õppinud ülikoolis loodusainete õpetajaks? Ilmselt mitte. Aga teist lahendust meil ei ole. Arvestada tasub ka minu loodushuvi ja seda, et olen reisinud ja raamatuid lugenud. Unustada ei tohi, et meie 15 000 õpetajast ei vasta täna 5000 nõuetele. Tõsi, nende hulgas on ka valikainete õpetajad.

Hinnakem iga liigutust

Üks teema on veel südamel. Meil on mitmeid mittetulundusühinguid, mis püüavad meie koolielu päästa. Kõige tuntum on liikumine „Noored Kooli”, lisaks on olemas asendusõpetajate programm ning noori õpetajaid toetav liikumine. Need organisatsioonid vajavad oma särasilmsete ja arukate eestvedajatega lisaraha. Hinnata tuleb iga liigutust, mis toob uusi õpetajaid kooli.

Loodan, et seda lugu juhtub lugema ka tulevane haridusminister. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps lahkus kahjuks keset hariduse-teemalist arutelu saalist. Ootamatu, tegelikult lubamatu samm. Isegi kriisiajal.

POLIITKOLUMNIST | Katri Raik: Eesti õpetaja on Ukraina maasikakasvatajaga ühel pulgal?