Donald Trumpi valitsemisstiil on olnud dramaatiline, väliselt kaootiline ja skandaaliderohke. Ennenägematult palju Valge Maja juhtivaid ametnikke on lahkunud või vallandatud, mõned on leidnud end kohtu alt või vangimajast, teistest on saanud presidendi tulised kriitikud.

Ent Trumpi tuumikvalijad on läbi kogu selle kaose ja skandaalide olnud presidendile uskumatult lojaalsed. Nii ei ole tema toetusnumbrid, mis küll pea kordagi pole küündinud pooleni valijaskonnast, langenud ka suurt alla neljakümne protsendi. Trumpi tagasivalimine, ehkki küsitlustulemuste järgi pigem ebatõenäoline, ei ole seetõttu siiski sugugi võimatu.

Rahvusvaheliselt on Ameerika Ühendriikide mõjukus on Trumpi esimese ametiaja jooksul pigem kahanenud. Sellel on mitu omavahel seotud põhjust. Osaliselt on tegemist pikaaegse trendiga, mis sai alguse juba enne Trumpi presidentuuri.

Seda arengut on võimendanud Trumpi skepsis multilateralismi suhtes, sealhulgas soov tõmbuda tagasi sõjalisest konfliktireguleerimisest kaugetes maailmanurkades ja väljumine Pariisi kliimaleppest. Ameerika süvenev sissepoolevaatamine (America First!) koos transaktsioonilise suhtumisega liitlassuhetesse on eeskätt Euroopas toonud kaasa kasvava usaldamatuse Ameerika kui demokraatliku maailma väärtuspõhise liidri suhtes.

Mis on ameeriklaste jaoks valimiste otsustavad küsimused?

Mõistagi ei vali ameeriklased omale presidenti selle järgi, milline kandidaat eurooplastele sümpaatsem tundub. Seetõttu tuleb vaadata, millised teemad USA valijatele korda lähevad ja millistes poliitikavaldkondades saavad Trumpi kordaminekud ja läbikukkumised või Joe Bideni valimislubadused otsustavateks.

COVID ja tervishoid

Epideemiast, mis on võtnud enam kui saja kolmekümne tuhande ameeriklase elu ning paisanud tööturu tõsisesse kriisi, ei saa valmiskampaanias mõistagi üle ega ümber.

Trump on oma retoorikas pandeemia tõsidust pidevalt pisendanud, mis on ohvrite ja nakatunute arvu kasvades andnud Bidenile võimaluse näidata presidenti saamatu ja otsustamatuna. Trump omakorda on püüdnud hoida debati fookust vajadusel majandust käimas hoida. Bideni usaldusväärsus pandeemia ohjeldajana on aga küsitluste kohaselt Trumpist märgatavalt kõrgem.

Lisaks koroonapandeemiale on tervishoiukorraldus ja selle rahastamine üldiselt USA poliitilise debati üks traditsioonilisi peateemasid. Siingi on Trumpi saavutused kasinad. Lubadus tühistada oma eelkäija Obamacare’ina tuntud tervisekindlustuspoliitika ning asendada see millegi tunduvalt parema ja samas odavamaga on lubaduseks jäänudki, vastuseis Obamacare’i täielikule tühistamisele on ajas pigem kasvanud.

Biden omakorda on rõhunud ameeriklaste hirmudele ja ebakindlusele tervishoiu tuleviku osas ja lubanud Obamacare’i kaotamise asemel seda edasi arendada.

Majandus

Just Trumpi majanduspoliitilised seisukohad ja lubadused olid need, mis suutsid nelja aasta eest üle võita suure hulga valijaid, kes varem olid eelistanud demokraate. Töölistest valijad mitmes traditsiooniliselt demokraatlikus osariigis panid oma panuse Trumpi lubadusele tuua aastate jooksul vaesematesse riikidesse kolinud tööstus- ja kaevandussektori töökohad Ameerikasse tagasi.

Võib öelda, et mitmed Trumpi administratsiooni sammud, näiteks maksukärped (eeskätt küll ühiskonna jõukamale osale) ja jõuline enesekehtestamine USA huvide kaitsmisel väliskaubanduspoliitikas tundusid kuni koroonakriisi puhkemiseni olevat võrdlemisi edukad.

Viimastel kuudel on aga rekordkõrgete börsiindeksite asemel pealkirju kujundanud koondamiste ja tööpuuduse numbrid. See on andnud vabariiklaste poolt “sotsialismis” süüdistatud Bidenile osaliselt neutraliseerida Trumpi kui majandusküsimustes usaldusväärsema kandidaadi kuvandit.

Immigratsioon ja sisejulgeolek

Ka siseturvalisus ja karm immigratsioonipoliitika on aastaid olnud üks president Trumpi visiitkaartidest. Kes ei mäletaks lubadust piirimüüri ehitamisest USA ja Mehhiko vahele?

Valimiste lähenedes on sisejulgeoleku-alase debati põhifookus liikunud immigratsiooni tõkestamiselt rassivastuoludele ja politseivägivallale. Trumpi püüd näidata ennast “korra ja seaduslikkuse” eest seisva liidrina on küll meelepärane tema tuumikvalijatele, kuid arvukad massiivse meediakajastuse saanud politseivägivalla juhtumid on samavõrd mobiliseerinud ka liberaalsemat valijaskonda.

Ometi kõnnib ka Joe Biden siseturvalisusest kõneldes õrnal jääl, püüdes mitte kaasa minna demokraatide liberaalsema tiiva üleskutsetega politsei volitusi, ülesandeid ja ka rahastamist oluliselt piirata ning olles piisaval määral kriitiline nii politseivägivalla kui ka marodööritsejate suhtes.

Kohtud ja justiitssüsteem

Vabariiklaste valijaskonna traditsiooniliselt konservatiivsemale osale on viimase nelja aasta suurim kordaminek seotud ülemkohtu ja föderaalkohtute mehitamisega. Trumpi poolt ametisse pandud konservatiivsete kohtunike arv on tõepoolest muljetavaldavalt suur.

Selle saavutuse on teinud võimalikuks kaks asjaolu: esiteks see, et lisaks Valgele Majale on viimase nelja aasta jooksul vabariiklaste käes olnud ka senati enamus ning teiseks vabariiklaste jaoks õnnelik juhus, mis andis Trumpile võimaluse nimetada ametisse koguni kolm ülemkohtu üheksast eluaegsest liikmest.

Ülemkohtule tugevalt konservatiivse kallaku andmine on Trumpi suurimaid kordaminekuid konservatiivide silmis. Teisalt on sellel valimiste vaates üks plusspool ka demokraatide jaoks.

Kui tavapäraselt on ülemkohtu mehitamise teema mobiliseerinud enam vabariiklasi, siis hetkel on konservatiivide värskelt omandatud suur ülekaal ülemkohtus ajanud ärevile pigem demokraatide valijad, kes pelgavad kohtuvõimu suuremat sekkumist poliitikasse abordiõiguse, geiõiguste ja muudel liberaalidele olulistel teemadel.

Kõigil mainitud teemadel on potentsiaali erutada teatud segmente nii vabariiklaste kui ka demokraatide valijaskonnast. Ja valimistel on oma ideede sümpaatseks muutmise kõrval ülioluline seegi, et oma toetajad tõepoolest valimiskastide juurde tuua.

Mida peaks teadma valimissüsteemist?

USA valimisi peetakse küll presidendi otsevalimiseks, kuid siin on oma “aga”. Nimelt valitakse kõigis viiekümnes osariigis ja pealinna föderaaldistriktis valijamehed, kelle 538 valimissedelit otsustavad lõpuks formaalselt valimiste võitja.

Osariikide esindatus valimiskogus sõltuvalt nende rahvaarvust – kui seitse väiksemat osariiki on esindatud vaid kolme valijamehega, siis näiteks Texasest valitakse neid kolmkümmend kaheksa ja Californiast koguni 55. Sellele vaatamata suured osariigid tugevalt alaesindatud.

“Enim hääli saanud kandidaat pälvib valijameeste kogus kõik selle osariigi hääled, sõltumata sellest, kui napp või kui ülekaalukas oli tema edu konkurendi ees.”

Valdav enamus osariike kasutab põhimõtet “võitja-võtab-kõik” (erandiks on vaid Maine ja Nebraska, kus valimised toimuvad osaliselt kongressi valimisringkondade alusel). See tähendab, et enim hääli saanud kandidaat pälvib valijameeste kogus kõik selle osariigi hääled, sõltumata sellest, kui napp või kui ülekaalukas oli tema edu konkurendi ees.

Sellise süsteemi tõttu on enamus osariikidest juba enne valimiskampaania algust ühel või teisel kandidaadil sisuliselt “taskus”, sest osariigis, kus vastaspartei toetus on sinu omast mitukümmend protsendipunkti kõrgem, ei ole mõtet kalleid kampaaniadollareid raisata.

Nii käibki kampaania põhiheitlus kümnekonna võtmeosariigi pärast, kus parteide toetus on enam-vähem võrdne ja mõlemal kandidaadil on lootust seda kampaania lõppfaasis enda poole kallutada.

Kõige ihaldusväärsemateks “kiiguosariikideks” on mõistagi need, mis saadavad valimiskogusse enim valijamehi. Kiiguosariikide valiameestest on võimalik kokku seada erinevaid kombinatsioone, mis annaksid ühele kandidaatidest kokku 270 häält ehk vajaliku toetuse valimiste võitmiseks.

Kuna täiesti “turvalisi” hääli on kampaaniat alustades rohkem taskus demokraatidel, siis on mõistagi arvuliselt rohkem ka neid teoreetilisi kombinatsioone, mille puhul jõuab Valgesse Majja Joe Biden.

Teine valimissüsteemi paradoks on see, et valimisvõiduks ei pea kandidaat tingimata saama rahvalt kõige rohkem hääli. Valimiskogus on võit võimalik ka siis, kui kaotada mitmes “lootusetus” osariigis suurelt, ent võtta napp võit kriitilistes võtmeosariikides.

Kuna väiksemad ja seega valimiskogus proportsionaalselt üle esindatud osariigid on suuresti vabariiklikud, siis soosib valimiskogu süsteem pigem Vabariikliku partei presidendikandidaati. “Rahvahääletusel” alla jäänutena on valijameeste enamuse toel jõudnud Valgesse Majja George W. Bush 2000. aastal ja Donald Trump nelja aasta eest.

Kihlveobörsid peavad kaduvväikeseks võimalust, et Trump saaks rahvalt Bidenist rohkem hääli. Võimalust, et ta võidab valimiskogus, peetakse aga üsnagi arvestatavaks.

Osariigid, mida jälgida: Pennsylvania, Florida, Arizona, North Carolina, Georgia

Ent pöördugem tagasi “kiiguosariikide” juurde. Sel sajandil on kõikuvate võtmeosariikide seas tihti olnud näiteks Florida, Virginia ja Ohio. Trumpi võtmeks Valgesse Majja sai nelja aasta eest edu kolmes Suure Järvistu äärses osariigis – Michiganis, Pennsylvanias ja Wisconsinis –, mis olid mitmel varasemal valimisel toetanud demokraate, aga kus eeskätt valgete kolledžihariduseta meesvalijate toetus tõi 2016. aasta valimistel võidu Trumpile.

Viimaste gallupite kohaselt omab Biden Wisconsinis ja Michiganis suhteliselt turvalist edu, kuid Pennsylvanias on seis tasavägisem ning paljud vaatlejad peavad just seda osariiki seekordse valimisvõidu suhtes kriitiliseks.

Kui Bideni ülesanne on “sinine müür” põhjaosariikides taas rusudest üles ehitada, siis Trump püüab hoida vähemalt Pennsylvaniat ja hellitab teatud lootusi rinnet laiendada ka Minnesotasse.

Donald Trumpi jaoks on Pennsylvania kõrval teine “ellujäämisosariik” Florida. Floridat võitmata on vabariiklaste kandidaadil matemaatiliselt ülimalt keeruline kui mitte suisa võimatu saavutada 270 valijamehe toetus. Seevastu Bidenil on erinevaid võiduvariante ka ilma Florida 29 hääleta.

Viimaste küsitluste põhjal on demokraatidel teatud õrnad eduvõimalused ka mitmes lõunapoolses traditsioonilises vabariiklaste kantsis, nagu Georgia ja Texas.

Texase demograafilised trendid on juba aastaid tundunud liikuvat demokraatide suunas, kuid ometi ei ole neil viimastel aastakümnetel õnnestunud üleosariigilisi valimisi võita ning viimane “eduelamus” presidendivalimistelt pärineb aastast 1976, kui Jimmy Carter Texase hääled demokraatidele tõi.

Teatud optimismi annab demokraatidele fakt, et Texase eelvalimiste rekordiline osalusnumber küünib pea kümne miljoni valijani, olles juba enne ametlikku valimispäeva suurem kui eelmise korra valijate koguarv.

Osariikide hulka, mida tähelepanelikult jälgida, kuuluvad ka Arizona ja North Carolina. Mõlemad võivad osutuda kaalukeelteks ning kummaski ei ületa ühe kandidaadi edu viimastes küsitlustes veapiiri.

“Down ballot races” ja võitlus kongressi pärast

Kuigi muu maailma meedias püüavad pealkirju esmajoones presidendivalimised, valivad ameeriklased teisipäeval ümber ka kongressi esindajatekoja 435 liiget ja kolmandiku senaatoritest, lisaks osariikide esinduskogusid ning ka mitu kuberneri.

Kui esindajatekoja puhul kahtlevad vähesed, et demokraadid suudavad kahe aasta eest võidetud enamust hoida, siis senatis on vabariiklaste jaoks enamuse säilitamine keerulisem.

“Vabariiklased peavad suutma “kaitsta” tunduvalt suuremat hulka senaatorikohti kui demokraadid.”

Praegu kuulub vabariiklastele senati sajast kohast 53, kuid tuleb arvestada, et neist enam kui kolmekümnest senaatorist, kelle kuueaastane ametiaeg tuleva aasta jaanuaris ümber saab, on umbes kaks kolmandikku vabariiklased. See tähendab, et vabariiklased peavad suutma “kaitsta” tunduvalt suuremat hulka senaatorikohti kui demokraadid.

Õige mitu tagasivalimist taotlevat vabariiklasest senaatorit – Cory Gardner Coloradost, Martha McSally Arizonast, Susan Collins Maine’ist, Thom Tillis Põhja-Carolinast – on olnud pikalt demokraatidest väljakutsujate vastu kaotuspositsioonis. Viimaste kuudega on haavatavate vabariiklaste sekka lisandunud uusi nimesid, nagu David Perdue Georgiast ja Lindsey Graham Lõuna-Carolinast. Samal ajal on selges kaotusseisus vaid üks demokraadist “istuv” senaator – Doug Jones Alabamast.

Kui demokraadid peaksid võtma senatis enamuse, siis saab Trumpil tagasivalimise korral olema tunduvalt raskem nimetada ametisse kohtunikke ja ka ministreid. Ei ole võimatu, et demokraatidel õnnestub esimest korda pärast Obama valimisvõitu 2008. aastal saada enda kätte nii Valge Maja kui kongressi mõlema koja enamus.

Ehkki üksikute USA osariikide valitavad kogud leiavad meie meedias üliharva kajastamist, on seekordsed valimised ka nende puhul tavatult suure kaaluga. Nimelt seisab valitavatel esinduskogudel ees kord kümnendi jooksul toimuv valimisringkondade korrigeerimine, mille mõju järgnevate valimiste tulemustele ei tasu alahinnata.

Kas teisipäeva õhtuks oleme targemad?

Seekordse valimistulemuse ootamine võib kujuneda tavalisest pikemaks. Koroonapandeemia tõttu on erakordselt suur arv – enam kui 90 miljonit valijat – andnud oma hääle kas kirja teel või eelvalimistel.

Vabariiklased eesotsas president Donald Trumpiga on kirja teel valimise suhtes visanud õhku rea kahtlusi ja tõestamata süüdistusi valimistulemuse võimalikus võltsimises. Demokraadid omakorda on süüdistanud Trumpi ja tema poolt ametisse nimetatud USA postiteenistuse ülemat katsetes postiteenuste toimimist sihilikult aeglustada, et takistada miljonite hääletussedelite õigeaegset laekumist.

Tähtaeg, milleks posti teel edastatavad valimissedelid peavad jaoskondadesse laekuma, varieerub osariigiti, ulatudes valimispäevast kuni novembri keskpaigani. Mõistagi võib seegi väga tasavägise heitluse korral aeglustada valimistulemuse selginemist.

Erinevad kohtuastmed menetlevad juba praegu mitmeid valimistega seotud kaebusi ja taotlusi, valimispäeval ja vahetult selle järel laekub selliseid kindlasti veelgi. Mõlemad kampaaniad valmistuvad võimaluseks, et valimiste võitja võib selguda mitte valimispäeval valimisjaoskondades, vaid hoopiski kohtus.

Ülimalt üles köetud õhustikus tuleb valmis olla ka selleks, et kaotajaks kuulutatud pool või selle toetajad valimistulemusi ei aktsepteeri. President Trump on korduvalt kinnitanud, et tema saab need valimised kaotada üksnes massiivse valimispettuse korral.

Seetõttu arutatakse ajakirjanduses tõsiselt selle üle, mis saab siis, kui Biden võitjaks kuulutatakse, aga Trump keeldub võimust loobumast. Meeleavaldusi võib aga oodata ka juhul, kui Trump end valimiste võitjaks kuulutab, kuid Bideni toetajad leiavad, et arvestatav osa nende kandidaadi poolt antud hääli on veel lugemata.

Kokkuvõtteks tuleb loota vaid seda, et pika ja pingelise valimiskampaania lõppakord ei kujuneks liiga põnevaks. Seda, et võitjal õnnestuks Ameerika lõhki rebitud ühiskonda valimiste järel kerge vaevaga taas kokku liita, oleks ilmselt liiga palju tahta.