Kohalike elanike mätta otsast vaadatuna ei ole kool ainult õpilaste pidamise, vaid terve kogukonna keskus, kirjutab inimgeograaf, sotsiaaldemokraat
Suvel sattusin vaidlusse tubli kogukonnaeestvedajaga. Noor mitme kooliealise lapse ema raius nagu rauda, et kui Eestis oleks ühtlaselt hea kooliharidus, siis poleks ka mingeid regionaalseid erisusi. Nagu kevadel oligi: paljud võtsid oma seitse asja ning kolisid maale. Niikuinii on paljudel töö liikuv ja tööandja sageli kas siis Euroopas või lausa Suure Lombi taga. Eks ma püüdsin vastu vaielda, et kõik ju veel ei tööta arvuti taga üle võrgu, nii et muid töökohti on ka vaja.
Postproduktivistlike loovisikute kogukonnamudeleid arutati 1990. aastatel Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis regionaalmajanduse uurijate Ann Markuseni ja Geoff Wilsoni eestvedamisel. Et põllumajandus- ja metsandusettevõtted muutusid üliefektiivseks, siis lihttöökohad kadusid ja suurtel aladel elanikkond kahanes. Võitsid need kohad, mis suutsid ahvatleda kunstnikke, insenere ja muid kaugtöölisi, kes omaette kogukondi luues kohalikku tarbijaskonda ja maksubaasi kõvasti kasvatasid.
Tootmismaastikust sai elamis- ja tarbimismaastik. Aga see ei toiminud siiski kõikjal.
Koroonapagemine ja suvise vaidluse kokkuviimine panigi siis mõtlema, et tõepoolest, mis oleks, kui ääremaa koolide tase võrdsustada Tallinna ja Tartu kesklinna eliitkoolide omaga. Reaalsus on üsna teistsugune. Viimase kümne aastaga on suletud 60 kooli, kirjutab 1. septembri Postimees. Ei tasu ära, edastab 3. septembri Maaleht ning tabeldab omavalitsuste hariduskulud, mis erinevad väike-hõrevaldades ja suurlinnades lausa viis korda. Kui ikka maja on ehitatud kaks-kolm korda enamatele õpilastele ja klassid lubatust poole väiksemad, siis lähevadki kulud iga õpilase kohta suureks.
Miks see nii on? Haridussotsioloog Jüri Ginter kirjeldab iga hinna eest käigus hoitavaid nõukogude ajal rajatud «torukoole», mille tase ja maine üha langeb, vanemad hääletavad jalgadega, kuni lõputuna näiv hariduslik õudus saab õudse lõpu. Kuigi mitmed riigi käsulauad, millele viitab õpetaja ja koolijuht Pille Kaisel oma loos, rõhutavad kodulähedase algkooli olulisust, kiputakse tegelikkuses neid eriti pärast omavalitsuste liitmist üha agaramalt Exceli tabeli alusel kinni panema.
Kui suurem piirkond jääb ilma koolist ja kogukonnakeskusest ning õpilaste koolitee venib lubatust paar-kolm korda pikemaks, on kuri karjas.
Et Excelist ikka ei piisa, näitasid Leie südikad lapsevanemad, kes surusid kohtus Viljandi suurvalla selili: kohus tühistas volikogu otsuse ning 28 õpilasega Leie põhikool jätkab. («Kui mullu 28. märtsil (2019 – toim) lehvis Leie koolimaja ees leinalipp, sest päev varem oli Viljandi vallavolikogu langetanud kooli sulgemise otsuse, siis kolmapäeval oli kooliperel põhjust rõõmustada, sest kohus tühistas volikogu otsuse ning kool saab tööd harjumuspäraselt jätkata,» kirjutab 14. veebruari 2020 Sakala.) Koolikohtusaagade põhjustest mõtisklebki lapsevanemast haridusmees Anzori Barkalaja.
Samas tekkis viimasel kümnendil nagu seeni pärast vihma linnade kombinaatkoolide kõrvale väikesi erakoole, mille loomise üks argument on olnud hubasem koolikeskkond. Paljude laste psüühika ei saa suurkooli stressiga hakkama.
Et paneme nunnu maakooli kinni ja teeme nunnu linnakooli lahti. Miks küll?
Kohalikele elanikele ei ole kool ainult õpilaste pidamise, vaid terve kogukonna keskus, kus on raamatukogu, kultuurimaja, ringiruumid, spordisaal, staadion ja mis kõik veel. Kui uksed muidugi pärast koolipäeva lahti hoitakse.
Kus on vallavanemate Excelis need read, kus kokku arvutatud tulu korvpallitrennis edasi antud 3,6-gigabaidist kõrgväärtuslikust infost või tootearendusinnovatsioonist pärast kahetunnist käsitööringi? Mida tähendaks Eesti inimvara kvaliteedile ja regionaalsele arengule tervikuna, kui vahetut suhtlust kohtadel enam ei toimu, sest sarnaselt Robert Putnami Ameerikaga «keegeldavad» pereisad ja -emad üksinda autoroolis teel lastega suurlinna huvikoolist koju. Seni pole tabelitesse perede raha- ja ajakulu transpordis sisse arvestatud.