Ilmselt väsitab paljusid korduv jutt tööjõupuudusest maasikapõldudel või lüpsilautades. Sellist pikka juttu poleks vaja, sest vähemalt senini on Eestis tegelikult suudetud adekvaatselt reageerida ja nagu mujalgi arenenud Euroopas leitud lahendused ajutise võõrtööjõu kaasamiseks, kirjutab sotsiaaldemokraat Jaanus Marrandi Maalehes.

Nii oli see Eestis juba enne sõda. Ka koroonaviiruse ajal on piisavate ettevaatusabinõude korral Euroopa Liidus hooajatöödel võõrtööjõu kasutamine olnud lubatud. Pean seda loomulikuks, et soovitakse olemasolevat majanduspotentsiaali maksimaalselt ära kasutada.

Ideoloogiline painutamine

Päris arusaadav peaks olema, et võõrtööjõu abil toodetav kasvatab meie majandust ja lisab Eestile rahvuslikku rikkust. Inimesi, kes sooviksid töötada põllumajanduses, ei ole kusagilt juurde tulemas. Vaatamata mitmekuulisele otsimisele on saanud selgeks, et peale väheste erandite pole loota, et linnas töötuks jäänu oleks nõus hakkama maal põllumajanduses tööle. Arvestades üldist Eesti demograafilist suunda, ei ole põhjust seda eriti tahtagi.

Ega’s midagi, kui rahuldavaid lahendusi ei tule, siis on järeldused lihtsad nagu majandusaabitsas. Piimafarmides lüpsavad siiani 400 peamiselt Ukraina töölist enam-vähem Eesti keskmise palga eest 25 000 lehma, mis on üle veerandi meie lehmadest.

Puuduolevad 500 marjakorjajat on kasvatajatele nüüdseks juba signaali andnud ja pole põhjust arvata, et koristamata jäänud maasikapõllud järgmisel aastal maasikaid kasvatavad.

Piimatootjatel on valikus kas loomade arvu vähendamine või kolmekordsest lüpsist loobumine, et vähendada oma tootmismahtu 20–25%. Sissetulekud kahanevad, sellega vähenevad võimalused investeeringuteks ja palgakasvuks. Selle tõttu siirdub külmutatud palkadega inimestest suur osa otsima paremaid sissetulekuid kuhugi piiri taha.

Väljaränne Eestist suureneb ja majandus kahaneb. Ring on täis. Seega on ajutise võõrtööjõu kasutamine Eesti rahvuslikes huvides ning vastab meie pikaajalistele eesmärkidele majanduskasvuks ja inimeste heaolu tõusuks. Tabavalt on öelnud Külmsoo talu peremees Raivo Musting: “Miks me peaksime tahtma, et eestlased lähevad Soome rahvuslikku rikkust kasvatama, aga meie siia ukrainlasi Eesti rikkust kasvatama ei taha?”

Või miks me peaksime tahtma, et marjad ja kurgid tuuakse meie tööstustesse Soomest ja Rootsist ega anna tulu siinsetele kasvatajatele?

Olen palju juurelnud ja jõudnud ehmatavale tõdemusele, et lihtsate majandusreeglite eiramine ja põllumeeste-ettevõtjate vaenamine ühe osa riigi kõrge nomenklatuuri poolt on täiesti ehe bolševistlik mõtteviis. Teistmoodi ei oska hinnata valitsus-erakonda kuuluvate riigikogu esimehe, siseministri või rahandusministri väljaütlemisi.

Nii, nagu omal ajal bolševikel, käib Eestis nüüd ideoloogia eespool igasugust majandust. Mis tähendab, et majandust püütakse vägivaldselt painutada oma tõekspidamiste alla isegi siis, kui see on nähtavalt naeruväärne. Ja sellel ei ole mitte mingit seost omanikele toetuva ja järjepidevusest lugu pidava konservatiivse maailmavaatega.

Võidukäiku teeb usaldamatus põllumeeste, ettevõtjate vastu. Kuidas muidu tõlgendada riigikogu esimehe sõnu: “Äkki võiksid suure kisa tegijad hoopiski peeglisse vaadata ja ausalt tõdeda, et odavale orjatööle üles ehitatud ärimudeli aeg on läbi.” Teisal: “Küll tulevad teie [vingujate] asemel teised, need, kes tänagi ilma ukrainlasteta suurepäraselt hakkama saavad.”

Sarnaselt kolhoosikorras kahtlejatega ja vingujatega kõneles Stalin 1933. aastal: “Küsige talupoegadelt, kas nad tahavad kulaklise orjuse jaluleseadmist, kapitalismile tagasipöördumist.”

Me teame, et usaldamatus omanikkonna vastu ja voluntaristlik-ideoloogiline kolhoosikorra pealesurumine tõi Venemaale kaasa nälja.

Samast ooperist on siseministri hirmutamine Eesti muutumisest Ida-Virumaaks. Ta nagu ei teakski, et tegu on ajutise tööjõuga, või et iseseisva riigina saab Eesti ise kehtestada reeglid maksudele või integratsioonile.

Põllumajandus ei huvitagi

Tegelikkuses on Eesti põllumajanduses hõivatute arv viimase 20 aastaga vähenenud 10 korda. Samal ajal, kui toorpiima hind on seisnud viimased 10 aastat ühe koha peal, on ettevõtjad suutnud kasvatada palku ja investeerinud ettevõttesse. Ainult tehnoloogilistele teadmistele ja pidevale õppimisele tuginevalt on Eesti maailma ühe tootlikuma piimakarjaga riik.

Täiesti kohatud on siinkohal parteiliste võimukandjate õpetussõnad, kuidas kasvatada “ruutpesiti kartuleid”, või arvamus, et üksnes kõrge parteiline positsioon annab tarkuse ja õiguse.

Sarnaselt bolševikega tuleb vastupidine ka tulemus: rahvuslike huvide edendamise asemel hävitatakse Eesti põllumajandust.

Muidugi, tegelikult soovitaksegi põllumajanduse arengu asemel Eestis hoopis vastuolusid õhutada, et siis madalate kirgede foonilt endale võimu juurde haarata.

Jaanus Marrandi: bolševistlik mõtteviis põllumajandust hävitamas