Ida-Virumaalt riigikogusse valitud pakub Põhjarannikus välja 12 mõtet, kuidas koroona- ja naftakriisi järel Ida-Virumaa jalule aidata. “Lihtsalt käed rüpes istuda ei ole vastutustundlik,” tõdeb ta.
Ida-Virumaa põlevkivitööstuses on taas alanud koondamised. Tegemist on kolmanda kriisiga kümne aasta jooksul ning põhjus on sama: põlevkivil ja selle õlil ei ole soodsat turgu.
Eelmise nädala lõpul, kui toimusid esimesed suurkoondamised, andis peaminister Jüri Ratas lõpuks korralduse töötada kiirkorras välja Ida-Viru toetusprogramm. Kõigi eelduste kohaselt saab see olema kava, kuidas põlevkivitööstuse miinus võimalikult suures osas kinni maksta. Aga kas me tõesti oleme nii rumalad, et jääme ootama järgmist kriisi ega tee midagi põhjalikult teistmoodi?
Pakun välja 12 mõtet, kuidas COVID-19 kriisi järel Ida-Virumaa jalule aidata. Olen tänulik kõigile, kes on minuga ühte meelt või mulle vastu seisavad. Lihtsalt käed rüpes istuda ei ole vastutustundlik.
Esiteks vajavad kõik Eesti inimesed täit informatsiooni. Riik tegutseb aeglaselt, määrused ja uued korrad venivad, ootajate aeg on pikk. Ebakindlus ei ole kellegi huvides.
Teiseks tuleb kõigile tagada töötasu hüvitis! Ei ole aus, et FIEd ja OÜ raames või võlaõiguslepingu alusel töötanud inimesed üldse hüvitist ei saa, eriti siis, kui nad on maksnud töötuskindlustusmaksu. Järgmistel kuudel tuleb inimesi toetada ning seejärel otsustada, kuidas muuta seadusandlust nii, et tulevase kriisi puhul − muidugi lootuses, et seda ei tule − sellist olukorda ei tekiks. Tean, et töötasu hüvitis on kallis, aga meie inimesed on samuti kallid.
Enesega hakkama saav ja riigile lojaalne idavirumaalane on kogu Eesti hea käekäigu eeldus.
Kolmandaks vajavad tuge kõik ettevõtjad, aga eriti väikeettevõtjad. Mida kiiremini töötegemine taastub, seda parem.
Neljandaks tuleb õlitehase kõrval algust teha teiste suurprojektidega. Õlitehase rajamise vastu võitlemine on aja raiskamine: valitsus on otsustanud ja endas surmkindel. Aga tulusate töökohtade loomiseks vajame me kindlamaid ja odavamaid lahendusi. 2019. aasta lõpu maakonna arengukonverentsil leidis kõige suuremat toetust idee rajada elektrijaamade lähistele agropark. Ajakirjanduse andmetel ei kulu selle esimese etapi rajamisele isegi 10 miljonit eurot. Kui Sillamäel oleks reisiterminal, siis aitaks see kohalikul turismil areneda. Leiame sinna 10 miljonit? Narva Kreenholm soovib rajada loomelinnakut, mille maksumus on 8 miljonit. See kõik on väike raha õlitehase 280 miljoni euro kõrval. Tööstusparkide arendamise vajaduses on õnneks kõik ühte meelt.
Viiendaks on mõistlik Kredexi lisagarantii ettevõtetele, kes soovivad Ida-Virumaal tegutseda. Tihti on ettevõtjatel meie piirkonnas keeruline laenu saada, sest kinnisvara on odav. Eriti keeruliseks on olukord läinud rahapesuskandaali järel. Kredex saaks anda pangale lisagarantii, muidugi peab ka äriplaan hea olema. Viimast hindab pank. Riigi võimuses on sellist raha Kredexile planeerida.
Hakkame kiiremalt liikuma − see on minu kuues üleskutse. Kiirem internet riigi äärealadele − see ei ole ainult siinsete inimeste arusaam paremast elust. Hädavajalik on saada ka inimesed kiiremini liikuma. Just kriisiajal on riigil mõistlik investeerida maantee-ehitusse, kuigi idavirumaalastel on tulnud siin lubadustes pettuda. Unistus saada tunni-poolteisega Narvast Ülemistele ei kao aga kuhugi.
Seitsmendaks: kõik sel suvel Ida-Virumaale! Sellist üleskutset saab võimendada raha eest, aga iseenesest ei maksa see suurt midagi, kui iga kohalik inimene või Ida-Viru sõber siin oma õla alla paneb. Ütleme kõik Ida-Virumaa kohta Facebookis mõne hea sõna, soovitame, mida siin kandis teha ja vaadata. Nii saab kohalik turismiettevõtja veidi tööd, kuid kindlasti mitte selliste hindade juures nagu eelmisel aastal.
Kaheksandaks tuleb algatada Kredexi toetusprogramm Ida-Virumaa kodude kordategemiseks. Oma kodumajast algab Eesti. Kes ei tahaks elada ilusas ja soojas majas? Ida-Viru kortermajad ei ole kahjuks praegu palju väärt ja neil on raske saada renoveerimistoetust. Kredex võiks anda lisagarantii. Ja taas saab vajalikku raha Kredexile eraldada riik.
Üheksandaks vajab kogu Ida-Virumaa ühtset haridusmudelit. Ida-Virumaa on imeline koht, siin on nii eesti- kui ka venekeelne haridus lasteaiast kuni kõrgkoolini välja. Ometi on maakonna venekeelsed inimesed “keelelõksus” ega saa põhikooli lõpuks eesti keelt selgeks. Venekeelsed lapsed lähevad aga eestikeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse vabatahtlikult ning rõõmuga. Kui riik ei vaata üle venekeelse hariduse küsimust, siis tuleb seda teha kohapeal. Ja see on üks eriline meede, sest see ei nõua raha, vaid head tahtmist.
Kümnendaks: kohalikud kolledžid vajavad toetusprogrammi. 20 aastat tagasi küsiti Ida-Virumaal, miks ei või meil säilida oma kõrgkoolid ja milleks meile ülikoolide kolledžid. Nüüd ei osata Ida-Virumaad ilma Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli kolledžiteta ette kujutada. Kas me oleme ülikoolide potentsiaali ära kasutanud? Ilmselt ei ole. Kolledžite lõpetajad jäävad pigem Ida-Virumaale. Kohalik kõrgharidus on kallim. Kindlasti oleks juba 200 000 lisaeurot aastas abiks.
Üheteistkümnendaks: kõik võimalused enese aitamiseks. Sellist võimalust on töökoha kaotuse hirmus elavatele inimestele väga vaja. Kes tahab minna oma tänase töö kõrvalt ümberõppele, peab selle võimaluse saama.
Kaheteistkümnendaks on vaja koolitusprogrammi kohaliku elu edendajatele. Just sellise koolituse vajadus selgus möödunud aastal, kui Narva kandideeris Euroopa kultuuripealinna tiitlile. Ida-Virumaad arendavatele kohalikele inimestele tuleb anda õng, mitte kala. Mina usun, et juba 50 000 eurot aastas oleks suureks toeks.
Kui palju see kõik maksab? Kui riik jõuab rasketel aegadel ülal pidada õlitööstust − ja muud ei jää üle −, siis suudab riik välja käia ka väiksemad summad, mille toel neid ettepanekuid ellu viia.
Enesega hakkama saav ja riigile lojaalne idavirumaalane on kogu Eesti hea käekäigu eeldus.