Siseminister Mart Helme teatas, et Eestis luuakse eraldiseisev piirivalve. Teate järgmisest lausest selgus, et politsei- ja piirivalveametisse (PPA) võetakse tööle peadirektori asetäitja, kelle pädevuseks on piiriküsimused, kirjutab Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees Katri Raik Õhtulehes.
Kui piirivalve loomine on nii lihtne, siis võinuks minister Helme selle küsimuse lahendamise algatada juba ükskõik millisel eelneval 365 päeval. Aga ta tegi seda selle valitsuse esimesel aastapäeval, mil ajakirjandus tuletas täitmata lubadusi meelde.
Küll sobib iseseisva piirivalve taasloomine viimaste päevade uudiste ritta, kus troonib mõte saata lapsed sügisel põllule. Täna jääb üle oodata teadet, et kõrgkooli lõpetajatele tuleb viivitamatult, sellest suvest, taastada riiklik suunamine.
Peadirektori asetäitja ametikoha asutamine ei ole muidugi eraldiseisva piirivalve taastamine, sellel sammul puudub lisaväärtus. Seni on PPA peadirektoril olnud kolm asetäitjat: arenduse, teabehalduse ja menetluse ning varade alal. Peadirektor asetäitja piirivalve alal on justkui midagi algklasside loogikaülesandest: 1, 2, 3, 10 – milline arv loetellu ei sobi. Ei sobi number 10, mis ei passi järjestikuste arvude ritta.
Kui peadirektoril saab olema piirivalve asedirektor, kas siis tuleb teha juurde ka korrakaitse ja kriminaalpolitsei asepeadirektorite ametikohad? See tähendab PPA kunagise juhtimismudeli juurde tagasi pöördumist ehk kogu tänase juhtimise pööramist pea peale. Lisaks vastandub see muudatus täiesti sellele loogikale, millega seni on ametit üles ehitatud: rohkem koos ja rohkem koostööd.
Tegelikult on piirivalvega kõik hästi. PPA struktuuris on ka praegu olemas integreeritud piirihalduse büroo, mis tähendab, et piirivalvel on ameti töös selge oma koht.
Ent milles on siis küsimus? Olen seda ka ise küsinud nii eakamatelt endistelt piirivalvuritelt kui ka nendelt, kes on täna teenistuses. Piirivalve taastamise juttu räägitakse igale siseministrile, sest on nostalgia oma vormi ja auastmete järele. Inimlikult igati mõistetav.
Samas on edenenud piirivalvurite palk, kordonid on lausa ülikorras, kohe-kohe valmib Narvas korralik ühiselamu, varustus on parem kui kunagi varem. Muidugi võiks ja vahest peakski mõni veesõiduk rohkem või uuem olema. Kokkuvõttes tuleb nentida, et kümme aastat on veel lühike aeg, et mälestus vanadest aegadest kaoks.
Ilmselt hääbub iseseisva piirivalve unistus koos nende noortega, kes õpivad täna Sisekaitseakadeemias politsei- ja piirivalve integreeritud õppekava alusel. Miks selline õppekava loodi? Kõik sai alguse sellest, et piirivalve õppekavale ei tuldud õppima ja politsei õppekavale oli arvukalt soovijaid. Erandiks oli aasta, mis järgnes Eston Kohveri röövimisele.
Täpsemal politseiniku ja piirivalvuri pädevuste vaatlemisel selgus, et kaks kolmandikku neist langevad kokku. Nii sündiski ühine õppekava, mille lõpetajal on valida, kus ja millisesse teenistusse asuda. Üks on selge – piirivalve vajab täiendust, sest meie kõige suurem ressurss on inimene.
Piiri valvamise tegelik probleem on piirirajatiste puudumine idapiiril ja Narva jõel valitsev osaline pimedus, mille põhjuseks on radarite nappus. Piir ei ole odav lõbu. Mis puutub piiri rajamisse, siis siin tehti juba ammu mitu viga. Me ju ei arva, et piirivalvur peaks endale ise vormi õmblema. Aga millegipärast arvasime, et piirivalvurid ja politseinikud peavad ise piiri ehitama ja siis seda valvama.
Piiri rajamise mured on rikkunud mitme järjestikuse siseministri ja kindlasti ka mitme PPA ametniku unerahu. Tulemus on see, et protsess venib ja keegi ei taha piirist enam rääkidagi. Piiri õige rajaja olnuks Riigi Kinnisara AS. Ent see on tagantjärgi tarkus. Kuidas minna piiri ehitamisega edasi ja muuta meie välispiiri turvalisemaks – see on minister Helme ees seisev tõsine väljakutse.
Kokkuvõtteks. Juba 2016. aastal, kuus aastat pärast politsei- ja piirivalveameti loomist analüüsis selle edukust riigikontroll. Ja jõudis järeldusele, et ameti teenused ei ole halvenenud ning pooled hinnatud teenustest olid paranenud. Samuti tõdes riigikontroll, et tänu sellele suudeti halduskulusid märkimisväärselt kokku hoida ja dubleerimist vähendada. Siia võibki punkti panna.