Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Indrek Saare kõne Kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohustusliku kogumispensioni reform) eelnõu teisel lugemisel.

Lugupeetud kolleegid! Alustuseks pean ma tsiteerima Eiki Nestorit, kes täna koos paljude aktiivsete kodanikega muretses Lossi platsil selle tagajärgede pärast. Ta ütles seal spontaanselt: “Juba pikka aega on selline tunne, et oled pannud lauale valge lina. See lina ei ole kõige uuem, teda peab parandama, sättima, ta läheb kortsu, teda peab triikima, aga ta on olemas. Ta on puhas, täidab oma ülesannet. Siis tuleb keegi lihtsalt ja räpaste kalossidega kõnnib seal peal.” Ja see on see, mida te, sõbrad, täna selle pensionireformiga teete.

Me oleme nüüd siin üle poole aasta aktiivselt sellel teemal diskuteerinud. Diskussioon ju algas tegelikult natuke varem. Lohutus, et inimeste finantsteadlikkus on nii palju tõusnud, et me kõik suudame vastu võtta suurepäraseid investeerimisotsuseid, paremaid, kui siiamaani on teinud tipp-professionaalid, see lohutus on minu arust lühinägelik. Tsiteerin teile ka meie enda kalli Arenguseire Keskuse selle aasta väljaannet Pikksilm, kus artiklis “Vajame rahaasjus paremat pikksilma” on sissejuhatuseks selline ilus mõttetera: “Kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks muutmise arutelud on iseenda rahalise heaolu eest hoolitsemise päevakorrale toonud. Nii palju pole rahatarkusest räägitud viimasest finantskriisist saati. Aeg näitab, mis pensionisüsteemist saab ja kas inimesed oma rahalise heaolu nimel senisest teadlikumaid valikuid tegema hakkavad. Liigseks optimismiks pole aga põhjust, sest üheski riigis
pole õnnestunud kõiki elanikke piisavalt oma vanaduspõlveks raha investeerima veenda ega täiuslikku pensionisüsteemi luua. Inimesed jäävad inimesteks, sõltumata sellest, kui palju neil on teadmisi
finantsküsimustest või kui suurt tulu nad teenivad. Lihtsam on pigem elada lühiajaliste eesmärkide nimel ilma kaugemat tulevikku rahaliselt kindlustamata.” Veel üks ekspertiis.

Aga ekspertiisidest oleme me teiega siin kuude kaupa rääkinud ja hoolimata sellest, et kõik eksperdid on hoiatanud pensioni teise samba lõhkumise eest, te ikkagi suundute sinnapoole ja teete midagi, mis tõepoolest on… no irooniliselt võiks seda nimetada väga innovaatiliseks. Teadaolevalt on Eesti esimene riik, mis jagab inimestele pensioniraha lihtsalt sularahas kätte – nende pensionihoiused, mis on mõeldud selle jaoks, et pensionieas hakkama saada. Seda ei ole teinud isegi Poola ja Ungari, kes oma pensionisüsteemid tuksi keerasid. Poola on sellest isegi aru saanud ja püüab nüüd natukenegi asja parandada ja mingilgi määral seda süsteemi tagasi pöörata.

Aga ma paneksin teile hinge peale, et te siiski mõtleksite vähemalt kolme erineva juhtumi peale, mis teil või meil kõigil paratamatult pärast tänast võimalikku otsust ees seisab. Kõigepealt, mõelge nende inimeste peale, kes võtavad raha välja. Ja heas usus, et neile pakutav investeerimistoode või investeerimisvõimalus, see protsess võtab vaikselt hoogu, toob aastas neile mitte mõned protsendid tulu, vaid neile lubatakse võib-olla 15-18 protsendilist tulu. Ja siis, mõni aeg hiljem ei ole sellest rahast suurt enam midagi järgi.

Meie peame nendele inimestele vastama, miks me selle võimalikuks tegime, et see raha, mida nad olid 17-18 aastat kroon krooni ja euro euro haaval kogunud, läks vett vedama. Miks me ei hoidnud neid selle vale sammu eest? Meie peame sellele vastama. Ja need võivad olla teie naabrid, teie tulevased kolleegid, teie vanad sõbrad, kes sellesse lõksu langevad. Meie võtame selle vastutuse.

Mõelge ka nende inimeste peale, kes paarikümne aasta pärast, kui nad on oma teise samba välja võtnud ja see investeering on läinud lörri, hakkavad saama kolmandiku väiksemat pensioni kui see 40 protsenti keskmisest palgast, mida me peame elementaarseks, et inimene toime tuleks. Mida te neile siis ütlete? Kas te ütlete, et see oli teie enda otsus? Ise oled süüdi, et sellise otsuse tegid. Või meil on mingid mehhanismid, et aidata neid inimesi toime tulla? Ja mis see omakorda maksma läheb?

Ja lõpetuseks. Palun mõelge lastelastelaste peale! Tulevase põlve peale, kes praegu, jah, võib-olla ei räägi selles diskussioonis veel liiga aktiivselt kaasa, sest noor inimene paratamatult ei mõtle selle peale, kuidas ta 40, 50 või isegi 30 aasta pärast pensionil olles toime tuleb. See ei ole meile omane. Me kõik oleme inimesed ja tavaliselt me nii pikas perspektiivis sügavalt ei juurdle. Mõelge nende peale, kui nad jõuavad sellele hetkele lähedale ja meie oleme nendelt ära võtnud nende tulevikuvõimalused, lammutades pika perspektiiviga tehtud pensionisüsteemi.

Me oleme tuleviku arvel neilt laenates ahendanud oluliselt nende võimalusi ja pannud neile täiendava koorma, mida me läbi senise pensionisüsteemi peaksime ise kandma. Me peame ise koguma, ise säästma, sest edaspidi on tänasega võrreldes oluliselt vähem neid inimesi, kes teevad tööd ja rohkem neid, kes saavad pensioni.

Palun mõelge nende inimeste peale, enne kui te selle tänase otsuse teete! See on väga pika perspektiiviga otsus ja see on väga vastutusrikas otsus. Sotsiaaldemokraatide nimel kutsun teid üles seda eelnõu mitte toetama. Tänan tähelepanu eest!

·