Viiest küsimusest, millele vastamata ei tohiks pensionireformiga praegu edasi minna, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu rahanduskomisjoni liige Riina Sikkut Postimehes.
Arutatavatel pensioni teise samba muudatustel on ilmselt suur rahanduslik, majanduslik ja sotsiaalne mõju. Ometi ei suuda «reformijad» vastata mitmele põhimõttelisele küsimusele, mis puudutavad peaaegu iga inimese rahakotti ja Eesti tulevikku. Paraku ei suutnud rahandusminister Martin Helme eelnõu esimesel lugemisel järgmise paari aasta perspektiivist kaugemale vaadata.
Rahanduskomisjonis toimunud arutelul kinnitas minister, et pensionifondide tootlus muudatuste järel paraneb. Üldjuhul fondimahu kasv laiendab kasutatavate instrumentide ringi ning mittelikviidsed ja riskantsemad varad tagavad suurema tootluse. Teisest sambast raha välja võtmine kahandab fondide mahtu ja tekitab vajaduse paigutada varad likviidsematesse varadesse. See liigutaks meid justkui soovitule vastassuunas, millele viitab ka eelnõu seletuskiri. Palusin ministril selgitada, mille põhjal ta väidab, et tootlus kasvab. Minister vastas lühidalt: see on usu küsimus. Ka paljudele teistele küsimustele tuli vastuseks, et see on usu küsimus.
Sellega ei saa kuidagi nõus olla. Pärismaailmas ei ole nii, et kui me kõik koos usume, et tulevikus on pensionid kõrgemad, siis pensionid ongi kõrgemad. Me ei saa maksude maksmist ja pensioniks kogumist asendada uskumisega.
Tervet ühiskonda puudutavad muudatused nõuavad informeeritud otsuseid, ekspertide hinnanguid ning mõjuanalüüse, ja kindlasti peab olema ka probleem, mida lahendama asutakse. Kõigest sellest vaatab valitsus mööda.
Isegi eelnõu seletuskiri tunnistab, et madalapalgalistel ei ole kasulik teisest sambast lahkuda, kuid suure tõenäosusega võtavad nad kogutu välja.
Meil ei ole 1990. aastad, et oleks kiiresti vaja riigi toimimiseks elementaarne õigusruum paika saada. Otsuse tegemine peab olema informeeritud ja teadlik. Arutelus peab olemas olema probleem, mida lahendatakse, alternatiivid lahendamiseks, teadlaste arvamus, ülejäänud ekspertide hinnang, kasutajate-kodanike kogemus, ärihuvid jne ning mõju hinnang – mis saab, kui otsustada üht- või teistpidi. Seejärel tehakse otsus. Ja see on tihti väärtuspõhine otsus. Analüüside kasutamine ei kirjuta ju otsustajatele vastust ette, aga võimaldab aru saada oma otsuse mõjust ning vajadusel rakendada riskide maandamiseks vajalikke tegevusi. Ja sellest ei saa kahjuks teises sambas muudatusi kavandav valitsus aru.
Toon välja viis küsimust, millele vastamata ei ole võimalik selle eelnõuga edasi minna.
Esiteks, 82 protsendil Eesti inimestel on vanaduse peale mõeldes mureks rahaline toimetulek pensionieas. On ju praegu Eesti pensionäride suhtelise vaesuse määr Euroopa Liidu kõrgeim – 47 protsenti.
Eelnõu seletuskirja järgi langeb pensioni ja palga suhe seadusemuudatuste tulemusel tõenäoliselt rohkem kui praeguse süsteemi jätkudes. Kui valitsus suunab teadlikult inimesi nende 17 aasta sääste praegu kasutusele võtma, mistõttu nende tulevased pensionid vähenevad, siis tuleb tal vastata esimesele küsimusele: kas ja kuidas tagatakse tulevaste eakate toimetulek?
Kui on loobutud varasemate valitsuste eesmärgist, et keskmine pension peab olema vähemalt 40 protsenti keskmisest palgast, siis tuleb see välja öelda. Nagu ka see, et tulevikus jäävad toimetulekuraskustes eakad laste ja lastelaste ülalpidamisele.
Teiseks, kuidas tagatakse inimeste võrdne kohtlemine? Teise sambaga liitunud saavad võimaluse kogutud raha välja võtta, samas ei saa esimesse sambasse panustajad kätte oma palgalt makstud nelja protsenti sotsiaalmaksust. Eelnõu kohtleb seega sotsiaalmaksu maksjaid ebavõrdselt. Sotsiaalmaksuseadus sätestab, et «sotsiaalmaks on pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis, mis kuulub täitmisele käesolevas seaduses ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel». Selle maksu kasutamine teistel, näiteks tarbimise või võlgade tagasimaksmise eesmärkidel on vastuolus seaduses sõnastatud maksu kogumise sihiga.
Inimene, kes soovib oma pensioniks kogumist jätkata, ei saa ise midagi teha oma vara väärtuse säilimiseks ega kahju ärahoidmiseks.
Kolmandaks, uuringute andmetel võib viiendik kuni üle poole inimestest teisest sambast lahkuda. Suure hulga lahkujate puhul peavad pensionifondid osa varast kiiresti maha müüma, mis võib viia väiksema tootluse või kõrgemate tasudeni. Inimene, kes soovib oma pensioniks kogumist jätkata, ei saa ise midagi teha oma vara väärtuse säilimiseks ega kahju ärahoidmiseks. Põhiseadus ütleb aga, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Valitsus peab ette nägema kogumist jätkavate inimeste vara väärtuse vähenemise riski maandamise või kahjude kompenseerimise. Kuidas tagatakse, et vastutustundlike pensionikogumise jätkajate vara väärtus ei vähene, et neile kogumise tingimused ei halvene?
Neljandaks, kuidas kindlustatakse, et inimestele jääb võimalus saada eluaegseid väljamakseid? Teisest sambast on pensionäridele kümne aastaga välja makstud 63 miljonit eurot, sellest 12,3 miljonit 2018. aastal. Õigus teise samba pensionile oli 2018. aasta lõpus 41 433 inimesel, kellest väljamaksete avalduse oli esitanud 32 535. Nüüd loob valitsus võimaluse lõpetada juba sõlmitud lepingud ja ülejäänud summa korraga välja võtta. Riigikontroll osutab: «Eelnõuga soodustatakse tähtajaliste väljamaksete lepingu sõlmimist, mille kestus on keskmine oodatav eluiga. Umbes pool inimestest elab aga statistilisest keskmisest kauem.» Kui kindlustusseltsid pole valmis muutunud tingimuste tõttu juba sõlmitud pensionilepingutest tulenevate eluaegsete pensionide maksmist jätkama, võtab riik kohustuse üle.
Kui pensionieas inimese sissetulek järsku langeb, siis tuleb valitsusel samuti selgitada, kuidas on tagatud inimeste toimetulek elu lõpus, kus kõrvalise abi vajadus on eeldatavasti suurim.
Teiste seas ootavad vastuseid küsimused, mis puudutavad finantskirjaoskuse parandamist, võitlust pensioni- ja investeerimispettustega, IT-lahenduste valmimist.
Viiendaks aga huvitab tegelikult paljusid see, kelle huvides on nii kiire teise samba muutmine. Pensionisüsteemi muudatused peavad olema eesmärgistatud, osapooli kaasates läbi arutatud ja kaalutud. Kiirustades ja jõuga, riske maandamata ei tohi süsteemi muuta. 17 aasta jooksul kogutu väljavõtmine tähendab inimesele edaspidi madalamat pensioni, keerulisemat toimetulekut ning riigile survet lisakuludeks.
Ainsana lubab valitsus kindla peale seda, et soovijad saavad kogutud raha kätte enne kohalikke valimisi. Ühtlasi ei kanna riik teisest sambast lahkujate pensionikontole enam nelja protsenti sotsiaalmaksu. Küll aga maksustab riik välja võetud pensionisäästud tulumaksuga ja saab kasvava tarbimise tõttu rohkem käibemaksu.
Isegi eelnõu seletuskiri tunnistab, et madalapalgalistel ei ole kasulik teisest sambast lahkuda, kuid suure tõenäosusega võtavad nad kogutu välja. Valitsus lükkab seega inimesed teadlikult pensionieas vaesusesse, et saada ajutiselt lisaraha, et täita koalitsioonileppe punkte? Väga küüniline. Kelle huvides kogumispensioni muudatused tegelikult on?