Riigimees mõtleb järgmisele põlvkonnale, poliitik järgmistele valimistele. Nii ütles mulle eile õhtul Belfastis taksojuht, kellel kunagi oli tüdruksõber Lätis Eesti piiri lähedal, kirjutab Riigikogu liige Katri Raik Eesti Päevalehes.
Põhja-Iirimaal sündinud, Šotimaal ülikooli lõpetanud, Londonis töötanud ning pensionipõlves koju tagasi pöördunud mees sai meie poliitilistest valikutest vägagi hästi aru. Ilmselgelt oma elu ja kodumaa näitel. Ta arvas, et elada tuleb tänases päevas, vaadata tulevikku ning jätta minevik rahule. Ning lõpuks ütleski ta selle kuldse lause: riigimees mõtleb järgmisele põlvkonnale, poliitik järgmistele valimistele. Ning päris lõpuks, kui ma kohaliku hotelli “Europa” ees taksost väljusin, lisas, et see on maja, mida on kõige rohkem purustatud. Ta pidas silmas kahe kogukonna mitme aastakümne pikkust konflikti Põhja-Iirimaal.
Tulin taksost välja sooja tundega, sest sain rääkida mõistva inimesega neist samadest asjadest, millele reisil mõtlesin. Kui rahulikult, valdavalt ilma suurte konfliktideta oleme me Eestis kahe selgete piiridega kogukonnana elanud. Samas puutuvad eesti- ja venekeelsed väga vähe kokku.
Olgu, viimased integratsiooniuuringud möönavad, et pole hullu: kui vaja, saame isegi naabritena hakkama. Tallinnas elame me aga erinevates linnaosades. Ja käime ka erinevates koolides. Ehkki see väide on poolenisti vale. Iga kolmas venekeelne laps või noor käib eesti- või keelekümblusklassis. Meie haridussüsteem on hakanud ise muutuma. Paremal järjel ja haritumad vene vanemad on oma otsuse teinud. Ja seda riigis, kus meil on Euroopas Läti kõrval kõige suurem teiskeelne kogukond.
Vene kool sureb ise välja
Viimase nädala üks tormilisemaid poliitilisi debatte puudutas venekeelse kooli saatust Eestis. Seda arutelu ei ole mõtet ümber jutustada. Tõestuse sai tõsiasi, et me ei ole valmis Eestis otsima ega leidma mõistlikku kompromissi, kuidas ühtse Eesti kooliga edasi liikuda. Parteipoliitiliselt me isegi ei taha kompromissi leida. Poliitik mõtleb siin kitsalt oma valijale: olgu siis Lasnamäel, Võrus, Narvas või Viljandis. Iga mõtlev inimene saab ise aru: vene kool sureb aegapidi ise välja. Minu meelest oleme siin valinud kõige halvema tee.
Miks ma julgen kirjutada, et vene kool aegapidi välja sureb? Me ei valmista juba ligi 20 aastat ette aineõpetajaid venekeelse kooli jaoks. Muide, juba praegu on ligi kolmandiku Ida-Viru õpetajate emakeeleks eesti keel. See on suur muutus.
Vene noor, kes satub (kui satub, sest venelased valivad tihti edasiõppimiseks rakenduskõrgkooli) matemaatika õpetajakoolitusse, siis ta ei hakka vene koolis vene keeles tööle. Kasvõi juba seepärast, et oma akadeemilise hariduse on ta saanud eesti keeles. Meie õpetajakoolitus ei tööta, aga me ei taha seda tunnistada. Täna oleme olukorras, kus kümne aasta pärast ei ole õpetajaid ei eesti ega vene koolis. Aga kui leiame kellegi klassi ette, siis õpetab ta oma ainet pigem eesti keeles.
Seda mõistes asub mõistlik lapsevanem otsima lahendust, milleks on keelekümblus või eestikeelne kool. Edasi läheb keeruliseks. Et lapsed sellisesse õppesse pääseksid, peavad omavalitsused ja koolid, aga ka lasteaiad looma vastavad võimalused. Siin tulevad mängu kohalikud valimised.
Nad ei tohiks üldse tööl ollagi
Tunnistagem, koolivõrgu ümberkorraldamine on äärmiselt ebapopulaare samm ka puhtalt eestikeelsetes piirkondades. Ja kuhu siis ikkagi Ida-Virumaal panna ainuüksi need 300 lasteaiaõpetajat, kes ei valda eesti keelt isegi kesktasemel? Tegelikult ei tohiks nad üldse töötada.
Nii omavalitsused kui ka koolidirektorid vajavad muutusteks teatud sundust, veidi piitsa, kui nii tohib öelda. Seetõttu ongi hädasti vaja poliitilisi otsuseid ning kahtlemata ka tarkust, ressurssi ja kannatlikkust nende otsuste elluviimisel. Seda riigi ja omavalitsuse, kuid eelkõige kooli tasandil.
Mida on ilma poliitiliste otsusteta võimalik ära teha? Tore on ju öelda, et lasteaia ja algklasside õpetaja ametikohale on suur konkurss. Aga kas õppekavad, kuhu õppima minnakse, annavad ka ettevalmistuse tööks vene- ja teiskeelsete lastega?
Olgu, mõned valikained ju leiab. Narvas ainsana on kõrvaleriala valikus keelekümblus. Samas tahame, et venekeelsesse kooli läheks ühe enam eesti emakeelega õpetajaid. Seni kuni ülikoolide õppekavades ei ole vastavat suunda, ei arene ka vastav akadeemiline teadmine. Seega ei saa head nahka ka õpetajate täienduskoolitusest. Teen üleskutse ministeeriumile: ajage vähemalt see väike asi korda. Haridusminister Mailis Reps ja ülikoolid võiksid istuda ühe laua taha ning kokkulepped sõlmida. Piitsa vajab ka ülikool: kokkulepitu tuleb kirjutada tulemuslepingusse.
Eestikeelne kõrgharidus C1 ei anna
Kvaliteetseks aineõppeks vajab venekeelne kool väga hea eesti keele oskusega õpetajat. Tuletan meelde, et 2011. aastast õpetatakse gümnaasiumiastmes 60 protsenti õppeaineid eesti keeles. Klassi ette ei tohiks aga minna õpetaja, kes ei ole tõestanud oma eesti keele oskust tasemel C1. Eestikeelne kõrgharidus ei tarvitse kahjuks C1 taset anda. Riigikeele tasemeeksam tuleb kooli tööle minnes sooritada. See ei ole populaarne ettepanek ja võib veelgi õpetajaid ära kohutada. On suur väljakutse, kuidas jõuda käega katsutavas kauguses õpetajate väga hea keeletasemeni. Jutt ei käi neist õpetajatest, kes eesti keeles ei õpeta. Kui minna tänasest rangemaks, siis vajame lisatasu sarnaselt politseinikega, kes saavad Ida-Virumaal töötades 300 eurot juurde. Õpetajate puhul tuleks seda maksta kõigile, kes venekeelsetes koolides eesti keeles õpetavad.
Õpetajate puuduse kõrval räägib muudatuste vastu ka metoodika ja õppematerjalide puudus. Meil on 20 aastat töötanud keelekümbluskeskus, mis vajab edasiarendamist. On üsna kummaline, et ministri algatatud liikumine saata vene lasteaeda teise õpetajana eestikeelne õpetaja ei ole kuidagi keelekümbluskeskusega seotud. Kas oleme tõesti nii rikkad, et loome kaks eraldi täienduskoolitussüsteemi. Eksperimentideks pole ei aega ega õigustust
Lõpetuseks. Venekeelse kooli saatust – meie venelaste jaoks kõige valusamat küsimust – tuleb hoida meeles ja otsida ühiselt lahendusi. Mina usun, et rahvuslikul enamusel on oma riigis ainult siis hea elada, kui ka rahvuslikul vähemusel on turvaline. See sõltub kõigist meist. Mina tahan elada turvalises ja rõõmsas Eestis.