Rahvusvaheline teadlaste kogukond on selgelt üksmeelel nii inimtekkelises kliimamuutustes kui ka selles, et aega heitmete vähendamiseks on jäänud väga napilt, mis nõuab kiiret tegutsemist ka OECD riikidest kõige süsinikumahukama majandusega Eestilt, kirjutab Äripäevas endine ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Rene Tammist.

Aastaid on poliitikakujundajad üritanud kehtestada tõhusaid meetmeid, mis aitaksid kliimakatastroofi mõju ja ulatust vähendada. Euroopa Liit on olnud selles valdkonnas üheks eestvedajaks. Eesti ELi eesistumise ajal lepiti kokku ulatuslik seadusandlik pakett, mis on suunatud süsinikusaaste vähendamisele. Olulise uuenduskuuri läbis heitmekaubandus, mis seni oli kiratsenud. 2017. aasta detsembris heaks kiidetud muudatused on täitnud oma eesmärgi ning tõstnud CO2 hinna tasemele, kus see avaldab mõju energeetikasektori investeeringutele, ning on piiranud kõige saastavamate elektrijaamade turulepääsu.

Kliimapoliitika muutub karmimaks

Euroopa Liidus seni kokku lepitud poliitika vähendab aastaks 2050 heitmeid siiski vaid 60% ulatuses. Novembris 2018 võttis Euroopa Komisjon vastu pikaajalise strateegilise visiooni, milles on seatud eesmärk jõuda 2050. aastaks jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni. ÜRO hinnangul tuleks ELi kliimaeesmärke karmistada ning tõsta kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärki seniselt 40%-lt aastaks 2030 55%-le. Keskkonnahoidjate analüüs soovitab eesmärke tõsta 65%-le. Ambitsioonikam eesmärk tähendab aga veelgi jõulisemaid meetmeid, millega saastamist piiratakse.

Kui kliimaväljakutse ja kliimapoliitika valguses vaadata väljapakutud samme põlevkivisektori kriisi leevendamiseks, siis ükski neist ei sobitu hästi nendega. Need kas ujuvad vastuvoolu kliimakavadega, tekitavad tõsiseid probleeme teistes sektorites või ei paku lahendust töötajate praktilistele muredele täna ja homme. Riigikontroll on tähelepanu juhtinud, et ligi miljardi euro suunamine uuteks investeeringuteks põlevkiviõli eelrafineerimisse ja õlitootmise laiendamisse on seotud olulise regulatiivse riski aga lisaks nii nafta turuhinna riski kui ka tehnoloogiariskiga. Nelja-viie aasta pärast realiseeritavate investeeringute eelduseks on enam kui saja miljoni eurone riigi tugi CO2 kvootide näol, mille kasutamise siht on hoopis võitlus kliimamuutuste vastu ja selle võimaldamine ELi poolt on küsitav.

Olulised kulud unustatakse ära

Ka puudub igasugune kindlus, et õlitootmisele ja rafineerimisele tasuta CO2 kvooti võimaldataks. Regulatiivse riski maandamiseks on suured naftatootjad kehtestanud oma projektidele sisemised CO2 hinnad. Analoogselt tuleks vaadata ka kavandatavaid investeeringuid ning vastata, kas projektid on elujõulised ka 40 €/tonn CO2 hinna korral, mille Euroopa Komisjon on sihiks seadnud aastaks 2030 ja mis on süsinikuneutraalsuse eesmärgi korral sajandi keskpaigaks 350 €/tonn?

Põlevkivisektori tuludest rääkides unustatakse sageli ära olulised kulud, mis sektoriga seonduvad ning mida riigikontrolli hinnangul ühiskond doteerib. Õhusaaste, veekasutus, põhjavee seisukorra halvenemine, jäätmeteke, maakasutuse muutus või negatiivsed tervisemõjud, mille kulusid sektor katab vaid osaliselt. Samuti ei paku kavandatavad investeeringud lahendust täna oma tuleviku pärast mures olevatele töötajatele.

Põlevkivist elektritootmise jätkumine on seotud keeruliste väljakutsetega. Biomassi masspõletamise võimaldamine madala kasuteguriga Narva jaamades tuleb kinni maksta elektritarbijal elektri hinna tõusuga, soojusetarbijal kaugkütte ja küttepuu hinna tõusuga ning madalakvaliteedilist puitu kasutaval tööstusel konkurentsivõime vähenemise kaudu. Samuti ei sobitu puidukasutuse massiline suurendamine ELi seadusandlusega heitmete piiramiseks metsandussektorist, mille kohaselt peavad heitmed ja seeläbi ka raiemaht alanema, mitte oluliselt kasvama. Rääkimata meie kodanikkonna kasvanud vastuseisust metsamajandamise hoogustamisele. Otsusele oleks vaja ka heakskiitu Brüsselist.

Elektrijaamadele pealemaksmise kahjuks räägivad ELi riigiabireeglistik ja uued reeglid, mis tänavu kehtestati reservis olevatele võimsustele. Võimsustasude kehtestamine peab olema viimane abinõu ning olema ajutine, avatud konkurentsile, läbima regionaalse kooskõlastuse teiste liikmesriikidega, järgima süsinikuheitme piirnormi nõudeid ja vastama paljudele teistele kriteeriumitele.

Põlevkivisektori tulevik on tume

Paraku on reaalsus see, et põlevkivisektori tulevik on tume. Loomulikult ei lõpe sektori tegevus üleöö. Põlevkivist elektritootmisel on karmistuva kliimapoliitika tingimustes raske näha jätkusuutlikku tulevikku, ent õlitootmisel võimaldab kehtiv regulatiivne raamistik olemasolevaid investeeringuid veel käitada. Põlevkivikeemial aga on võimalusi veel areneda. Uued investeeringud aga on vastuolus kliimapüüdlustega ning seotud oluliste riskidega, mille maandamist kavandatakse avalikest vahenditest.

Lahendust meie energiamajanduse ning sotsiaalprobleemidele tuleb käsitleda eraldi, nagu ka president on tähelepanu juhtinud. Põlevkivisektoris hõivatutele peab riik pakkuma selget majanduslikku tuge ja kindlust, et probleeme ei ignoreerita. Riik peab pingutama selle nimel, et inimesed leiaksid väärika ja tasuva töökoha näiteks Ida-Viru arenguprogrammi tugevdamise abil. Meetmed, alates palgatoetusest ja lõpetades tasustatud täiend- ja ümberõppe programmidega, on asjakohased ja tuleb seada riiklikuks prioriteediks.

Ka Euroopa Komisjon toetab rahaliselt liikmesriike, kes kehtestavad riikliku strateegia söel ja muudel tahketel fossiilkütustel põhineva energiatootmise ja nende kaevandamise mahu järkjärguliseks vähendamiseks, et võimaldada struktuurimuutustest mõjutatud piirkondadel tulla toime ülemineku sotsiaalse ja majandusliku mõjuga. Õnneks on riigi ja omavalitsuste koostöö tööstusparkide arendamisel ida-Virumaal olnud tulemuslik ning paari aasta perspektiivis kavandatakse ainuüksi sealsetesse tööstusparkidesse mahukaid investeeringuid, millega luuakse enam kui tuhatkond töökohta.

Teisalt tuleks luua jõuline raamistik vastutustundliku kliimapoliitika edendamiseks, kus oma koht on taastuvenergial, hoonete energiatõhususel, säästval transpordil ja põllumajandusel ning jäätmemajandusel, aga ka loodusvarade säästval majandamisel ning süsiniku sidumisel meie metsades ja soodes. Kliimaprobleemi aitavad samuti lahendada digimajanduse ja ringmajanduse arendamine ning rohetehnoloogiate ja teadustööde rakendamine. Kiiresti areneval rohetehnoloogiasektoril võiks olla oma roll tasuvate töökohtade loomisel Ida-Virumaale ning riigil tuleks luua soodsad tingimused selle arendamiseks Ida-Virumaal. Kui riik võtaks sihiks taastuvenergia kiire arendamise, siis toob see kaasa ka positiivse muutuse sektori hõives. Näiteks USAs päikeseenergeetikasektoris töötab kaks korda enam töötajaid kui kivisöe sektoris.

Eestil on tugevad eeldused töötada uuenduste kallal, mis võiksid aidata lahendada olulisi keskkonnaväljakutseid. Eestil tuleb käituda mitte ainult lahendustega kaasa mineva riigina, vaid rohelise mõtteviisi ning tehnoloogiate arendamisel teerajajana. Ent selleks, et rohetehnoloogiasektorile tõeline hoog anda, vajame uuel tasemel koostööd, eesmärgipüstitust kliimaneutraalse majanduse arendamiseks sajandi keskpaigaks, selget poliitilist tahet olla muutuste eestvedajate, rahastust riigi, ülikoolide ja ettevõtjate vahel eesmärgiga arendada uudseid lahendusi. See oleks konkreetne võimalus panna alus Eesti majanduse uuele kasvumootorile ning tutvustada Eestit rohemajanduse kompetentsikeskusena.

Rene Tammist: kliimakatastroofi vältimine nõuab otsustavat tegutsemist