Täna tähistame 100 aasta möödumist Riigikogu eelkäija, Asutava Kogu avaistungist. Selle esimeheks valiti sotsiaaldemokraatide esimees August Rei, kes koos oma aatekaaslastega panid aluse meie ühisele väärtusruumile, nagu me mõistame seda ka nüüd, sada aastat hiljem. Asutava Kogu esimeseks esimeheks saades sõnastas Rei oma avakõnes vabade inimeste tahtest Euroopa kaardile sündinud Eesti riigi sihi: olla iseseisev ja demokraatlik õigusriik, mis on turvaliseks koduks kõigile siin elavatele inimestele. Need põhimõtted ja nende hoidmine on meie jaoks praegugi ülioluline. Lugege August Rei kõne tervikteksti, kust ei puudu ka täpsustavad meeleolukirjeldused, nagu näiteks „Üldine käteplaksutamine. Hüüded: Õigus!“

Asutava Kogu esimehe August Rei avakõne 23. aprillil 1919

Austatud rahvasaadikud! Sellele kõrgele kohale asudes loen oma esimeseks kohuseks tänada austatud rahvasaadikuid selle usalduse ja au eest, mis selle valimise läbi mulle osaks on saanud. Ma tean väga hästi, kui raskeid ja vastutusrikkaid kohustusi ja ülesandeid see kõrge amet minu peale paneb. Ma olen kaugel sellest, et ennast nende ülesannete ja raskete kohustuste vääriliseks pidada. Kuid ma tahan püüda kõike oma jõudu kokku võttes selle usalduse vääriline olla nii võrd, kui selleks minu väikseid võimisi jätkub. Ja kui selleks neid minu võimisi sagedasti mitte küllalt ei jätku, siis palun mitte liig valjult minu üle kohut mõista.

Austatud rahvasaadikud! Meie kõik oleme suure au osaliseks saanud. Eesti rahvas on meid valinud oma saatuslisi eluküsimusi otsustama. Meie kõigi peale on rahvas suure, raske ja vastutusrikka ülesande seadnud. Meie Asutav Kogu, kui Eesti rahva suveräänse tahtmise avaldaja, peab kogu meie seltskondlise korra ümber ehitama, uuele alusele rajama ja kõige pealt Eestile uue, avara riiklisehoone ehitama. Määratu uuendustöö seisab Eesti Asutaval Kogul kõigil aladel ees. Meie teame, et need ülesanded kõigi meie vaimliste ja isegi meie kehaliste jõudude pingule kiskumist nõuavad. Kes ei tunneks meie seast seda määratu suurt ajaloolist vastutust ja seda raskust, mis Asutava Kogu õlgadel seisab! Suurt ajaloolist tööd tegema on meid saatnud Eesti rahvas. Eesti rahva saatus on raske olnud. Vähe on Euroopas rahvaid, kelle vastu ajalugu nii kalk ja võõrasemalik on olnud, kui meie vastu. 700 aasta jooksul on rahvas olnud võõraste käskida ja käsutada. Eesti rahva saatuse määramises ei ole Eesti rahvas ise millegiga saanud osa võtta. Nüüd on Eesti rahva suveräänse tahtmise esitajal, Eesti Asutaval Kogul, otsustada, missugune peab olema Eesti riikline kord, missugused uuendused on tarvis, kuidas on vaja luua uut, vaba, iseseisvat Eestit.

Suur ilmasõda, mis nii otsata palju verevalamist ja nii otsata palju kannatusi tõi inimesesoole, süütas rahvaste südames põlema rahvaste vabaduse ja enesemääramise aated nii heleda tulena, nagu seda kunagi ei ole olnud. Need riigid, kes oma rahvaid koos hoidsid ainult vägivalla ja alasti jõu abil, need riigid varisesid kokku selles verises tuleproovis, mida ilmasõda eneses kujutas. Üle kõige ilma, iga üksiku südames leidis ootamata ja ennekuulmata vastukaja rahvaste enesemääramise nõue: ükski rahvas ei tohi teist rõhuda ega valitseda. Iga rahvas peab enese saatust otsustama. Need põhimõtted on nii elavaks, nii põlevaks saanud kõigi rahvaste südames, et ka Eesti rahvas omale silmapilgu leidis seda õigust enda kohta maksma panna. Suure ilmasõja rahvasteheitluses langes esimesena kokku Vene tsaaride despootlik valitsus. Venemaa, mis vana tsaarideriigi varemetel tärkas, kuulutas maksvaks enesemääramise põhimõtted ka Venemaa rahvaste vahekorra kohta. Sellega avanes Eesti rahvale vormiline õigus ja võimalus seda enesemääramise põhimõtet enda kohta maksma panna. Sellest õigusest tarvidust tehes tuli Eesti rahvas peagi paratamatalt, iseenesest täieliku riiklise iseseisvuse ja rippumatuse nõudmise juurde. Sel saatuslikul silmapilgul, kui meie maa kohal Damoklese mõõgana ähvardas Saksa okkupatsiooni-vägede maaletungimine, sel ajal, kui lagunev Vene riik midagi ei teinud, et seda ähvardavat hädaohtu ära pöörata, meid ära päästa tema käest, sel silmapilgul kuulutasid Eesti rahva esitajad, Eesti maapäev, Eestimaa iseseisvaks demokraatliseks Vabariigiks. Meie teame, et see paratamata sündmuste käiku enam muuta ei suutnud. Mis paratamata tulema pidi, see sündis. Meie maa okkupeeriti.

Üleliigne on peatada okkupatsiooni aja juures ja meelde tuletada seda musta aega. Mis oleks saanud meie rahvast, kui ilmasõjas imperialistline Saksamaa oleks võitjaks jäänud?

Kindlas võidujoovastuses ja võidulootuses kuulutasid võitjad, et meie rahvast meie maalt väljasurumine ootab. Eesti rahvas peab ära kaduma Eestimaalt. Nii oli otsustatud ja igalpool kuulutati, et see paratamata on, et Saksamaa võit täiesti ärapööramata on ja ükski võim ega vägi seda enam muuta ei saa. Meie rahva auks peab ütlema, et tema oma määratu suures enamuses kordagi põlvi ei nikutanud nende võitjate ees. Visalt seisis rahvas vastu, opositisoonis seistes sellele alasti püssitikkude võimule. Hoolimata okkupatsiooni võimude tõotustest, seletustest ja hooplemistest, et Saksamaa võit kindel on ja seega Eesti rahvas jäädavalt suremisele on määratud; kõigest sellest hoolimata vaatas rahvas okkupatsiooni peale nagu ajutise raske unenäo peale, mis varsti mööda läheb. Ja nii see sündis. Aimdus ei petnud meie rahvast, meie maa vabanes okkupatsiooni ikkest. Vägevad liitriigid olid otsustanud kõiki oma jõude kaalu peale panna, aga mitte maailma üle valitsemist militaristlise Saksamaa kätte jätta. Vahvad liitriikide sõjaväed purustasid Põhja-Prantsusmaa väljadel Saksa sõjavõimu ja ühes sellega langesid selle võimu ahelad ka Eestis. Eestimaa seaduslikud esitajad ja seaduslikud võimud võisid jälle oma katkestatud tegevust alata.

Sel silmapilgul, kui novembrikuus okkupatsiooni võim meie maal langes, võisid Eesti maapäev ja Eesti ajutine valitsus jälle oma tegevust jätkata. Sel silmapilgul seisis meie maa ees selge ja lihtne ülesanne: nii ruttu kui võimalik valida Eesti Asutav Kogu, kes uue korra meie maal maksma paneks ja põhjalikud ja sügavad uuendused läbi viiks, mida meie maa nii januselt ootab. Asuti viibimata tööle. Maapäev võttis vastu seaduse Asutava Kogu kohta ja kuulutas valimise tähtajad välja. Kuid seal tuli ootamata sõda Venemaaga. Vene nõukogude vabariigi tegelased leidsid aja olevat meie maale tungida ja sõjavägede abil meie maad okkupeerida. Nagu Vene nõukogude ametlikud häälekandjad, näituseks “Nõukogude Kesktäidesaatva Komitee Teataja” Moskvas ja “Punane Ajaleht” Peeterburis teatasid, leidsid nõukogude riigi tegelased tarviliku olevat Peeterburi eelvahi poste edasi nihutada. Nõukogude riigi tegelastel oli iseäranis arvamine, et liitlased võivad sõjakäiku ette võtta Venemaa vastu, eraldi Peeterburi vastu. Igaks juhtumiseks, nii kirjutasid nõukogude riigi ametlkud lehed, peab eelvahi poste Peeterburist kaugemale ette nihutama, et viimane hädaohus ei oleks. Vist küll kunagi enne ei ole imperialistlist maadeahnitsemise poliitikat nii otsekoheselt ja tsüüniliselt alustatud, kui selles sõjas, mida meie vastu peeti. (Pahemalt poolt: Väga õige.)

Meie rahvas oma määratu suures enamuses sai aru, missugune hädaoht teda Venemaa poolt ähvardab. Meie rahvas mõistis, et Venemaa sõjakäik Eestimaale ja Eesti rahvale muud ei või pakkuda, kui sedasama suurt majandusliku elu kokkuvarisemist ja otsata nälga, mis  praegu Venemaal valitsemas; meie rahvas oma suures enamuses mõistis, et meie maa okkupeerimise ja Venemaa alla heitmise tagajärg ainult see võib olla, et Eesti rahvas oma raske vaevaga võidetud iseseisvuse jälle kaotab, Venemaa provintsiks saab ja jälle kõiki neid saatuse pööranguid peab kaasa kannatama, mis Venemaal veel võivad ees seista. Seisukord oli peaaegu lootuseta, kui sõda algas. Väljaspoolt tungisid kindlad väeosad meie maale, hästi varustatud, eraldi rohke suurtükiväega ja laevastiku toetusel. Meie maa, sõna otsekoheses mõttes, oli paljakäsi; meil ei olnud sõjavarustust, ei sõjariistu, ja riigi valitsemise aparaat oli alles ei millegist tekkimas. Et võitlusvõimulisi sõjavägesid luua, selleks on kuusid vaja. Neil aga oli vaja palja kätega korraldada vastupanekut sõjalikule pealetungimisele. See oli peaaegu lootuseta ja meeltheitlik ettevõte. Aru saades sellest suurest hädaohust, mis see sõda meile toob, tekkis lühikese ajaga nagu maa alt sitke sõjavägi, kes mitte üksnes vaenlase pealetungimise seisma ei pannud, vaid ootamata lühikese ajaga maa vaenlase väesalkadest puhastas. Kui meie nüüd oleme võinud kokku  tulla, kui meie rahvas on võinud valida omale Asutava Kogu, siis oleme kõige pealt tänu võlgu meie vahvale sõjaväele, (Kestev üleüldine käteplaksutamine. Hüüded: Elagu Laidoner!) neile tuhandetele kangelastele, kes ööd ja päevad oma elu kaalule pannes juba ligi pool aastat väsimata sõjaliinil seisavad ja peaaegu üliinimlist vastupidavust ilmutavad ja kõige suurema väsimuse juures siiski kindlad on nagu kalju. Meie ei täidaks oma aukohust, kui meie ei saadaks esimest tervitust oma vaprale sõjaväele. (Kõik tõusevad püsti, kestev käteplaksutamine).

Ma panen ette volitada Asutava Kogu juhatust, kes siin veel täna valitud saab, sellekohast tervituse ja tänutelegrammi kokku seada, millega sõjaväe poole pöörata Asutava Kogu nimel. (Hüüded: Braavo; käteplaksutamine).

Meie ei täidaks teist, kurba kohust, kui meie meelde ei tuletaks neid, kes oma elu meie isamaa eest on ohverdanud. Ma panen ette austada püstitõusmisega langenuid sõjakangelasi (Tõustakse püsti.)

Kuid kõige suurem kangelasvõim ja ohvrimeelsus ei oleks suutnud meid sellest peaaegu lootuseta seisukorrast päästa, milles meie maa oli, ilma välise sõjalise abita. Siin peame tänutundega meelde tuletama seda suurt abi, mida Inglismaa oma laevastiku tegevusega, kui ka rohke sõjavarustuse näol on meile üles näidanud, ja sellega meile sõjalise vastupaneku võimaldanud. (Tormiline käteplaksutamine. Kestvad “braavo” hüüded, tõustakse püsti.)

Ma panen ette volitada Asutava Kogu juhatust pöörata telegrammiga Inglise valitsuse poole (Käteplaksutamine). Niisamuti panen ette telegrammiga pöörata kõigi teiste liitriikide poole, kui ka Ameerika-Ühisriikide, Daanimaa, Rootsimaa ja teiste sõbralikkude riikide poole, kes oma vastutulekuga ja heatahtlusega meie sõjalist vastupanekut moraaliliselt ja aineliselt on aidanud. (Käteplaksutamine, “braavo” hüüded.)

Iseäranis aga peame meelde tuletama vennasrahvast soomlasi (“Elagu” hüüded, Asutava Kogu liikmed tõusevad püsti, pööravad Soome esitaja poole kestva käteplaksutamisega), kes on paljude vahvate vabatahtlikkude sõjameeste näol meie võitlust nii võimsalt toetanud. Meie vennasrahvas soomlased on meid aidanud kõige kallima varaga – verega. Ma panen ette tervitada Soome valitsust selle abi eest, mis meie oma võitluses Soome rahvalt oleme saanud. (Kestev käteplaksutamine)

Austatud rahvaasemikud! Hiiglatöö seisab meil ees. Meie esimeseks ülesandeks peab olema Eesti riiklist korda kindlaks määrata. Eestist peab saama vabariik, kus õigus ja demokraatia valitseks ja kõige suuremaks ülesandeks peab olema terava maaküsimuse lahendamine. (Hüüded: Õige! Käteplaksutamine.) See on kõige valusam küsimus, see on meie rahva, meie riiklise olemise eluküsimus. (Hüüded: Õige! Käteplaksutamine.) Kui Asutav Kogu mitte ei suuda või ei taha meie maaolusid põhjalikult parandada, seda põhjalikku maauuendust läbi viia, mida rahvas Asutavalt Kogult nõuab ja ootab, siis ähvardab meie Asutavat Kogu ja riiklist iseseisvust kokkulangemine. Kui see terav küsimus saab ära otsustatud suurmaaomandamise lõpetamise, riigi omanduseks võtmise ja maa rahvale tarvitada andmise teel, – ainult siis kaotab igasugune vabariigi vastaline kihutustöö  põhja. (Käteplaksutamine pahemal pool ja keskel.) Ainult siis kaob umbusaldus Eesti demokraatlise vabariigi vastu rahva seast ja meie vabariik saab alusmüüri, mille peal tema hoone igavesti võib seista, igale tormile vastu seistes.

Maaküsimust lahendades peame meeles pidama esimeses reas seda, et meie vahvad sõjamehed, kes iseseisvuse ja maa puutumatuse eest verd on valanud, – et neil esimeses reas õigus on maast osa saada. (Üldine käteplaksutamine. Hüüded: Õigus.) Järgmiseks suureks ülesandeks on õiguslise korra ja kodanliste vabaduste maksmapanemine Eestis, kuivõrd sõda nende vabaduste kitsendamist sundivalt tarvilikuks ei tee. (Hüüded: Õige! Käteplaksutamine pahemal pool.) Eesti peab olema demokraatline vabariik, kus valitseks vankumata õigusline kord. Meie maa ja rahvas on kaua aega elanud despootilise Venemaa all, kes oma alasti vägivallaga ja politseiliku survega ei ole mitte aidanud meie rahva seas õiguslisest korrast ja kodanikuvabadustest lugupidamist luua ja lihasse kasvatada. Oma kurvastuseks peame tunnistama, et omavoli tarvitamine veel nii sagedasti meie vabariigis umbrohuna lokkab, (Hüüded: Õige! Käteplaksutamine.) selle umbrohu peab Asutav Kogu välja kiskuma ja ära hävitama. (Käteplaksutamine.) Kes omavoliliselt seadusi ja kodanlisi õigusi ja vabadust on rikkunud, peavad karistatud saama ja siin peab Asutav Kogu  õiglaselt ja valjult talitama. (Käteplaksutamine keskel ja pahemal pool.) Kuid teiselt poolt peab Asutav Kogu meeles pidama armu ja heatahtlust oma rahva vastu. Asutav Kogu peab põhjalikule läbivaatamisele võtma kõigi nende saatuse, kes on pidanud süütegude pärast kannatama. (Käteplaksutamine pahemal pool.)

Kõik ilmaaegsed kalkused ja karmused, mis võib olla, ainult ajutiselt tarvilikud on olnud, tulevad ära kaotada. Sõjaväljakohtud peavad jääma ainult otsekohese sõjategevuse piirkonda. (Käteplaksutamine pahemal pool, keskel ja osalt ka paremal pool.) Kõigi nende saatust, kes on karistuse alla sõjakohtute ja sõjaväljakohtute poolt langenud, tuleb läbi vaadata, et neid vabastada, kellele mitte ei ole süüks antud otsekohe vaenlasele kaasaaitamist ja riigiäraandmist (Käteplaksutamine, hüüded: Õige!). Asutav Kogu, ma ei kahtle selle juures, määrab iseäralise kommisjoni, kes kiires korras ja rutuliselt läbi vaatab kõigi nende saatuse, kes praegu vangikongides kannatavad, kes on eeluurimise all, või kes on süüdi mõistetud sõja- ja sõjaväljakohtute poolt.

Need on ainult kõige pakilisemad ja tähtsamad ülesanded, mis Asutav Kogu lahendama peab. Aga kui meie ringi vaatame, siis ei leia meie ühtegi väikest nurgakest, kus mitte põhjalikud uuendused tarvilikud ei oleks. Ma ei taha austatud rahvaesitajaid kõigi nende hädaliste uuenduste üleslugemisega kinni pidada; ma ei taha rääkida eelseisvast suurest tööst meie haridusalal, meie sotsiaalsete olude parandamise ja tööliste elujärje tõstmise alal, kõik see viiks kaugele ja oleks üleliigne. Kui need suured ja põhjalikud uuendused kindla käega läbi viiakse, mida meie rahvas Asutavalt Kogult nõuab, mille järele maa januneb, siis ainult saab Eesti Vabariik kindlale, kõikumata alusele rajatud.

Kas suudame meie, rahvaasemikud, selle ülesandega toime saada? Nende ülesannete teostamiseks tahame meie kõik oma jõu ja kõik oma oskused tööle panna. Kuid vähe on sellest jõust, mida meie rahvaesitajad, saame pakkuda; need hiiglasuured ülesanded on teostatavad ainult siis, kui kõik rahvas, kõik rahva elulised ja organiseeritud jõud endid sellele suurele loovale ümberehitamise tööle annavad. Meie kunst peab seisma selles, et kõiki rahva elulisi jõude sellele tööle rakendada. Ja kui see korda läheb kõiki rahva jõude selle töö juurde kiskuda, siis võime julgelt vaadata tulevikku. Meie oleme kindlad, nii suured kui raskused ka ei oleks, meie suudame neist üle saada; ja kuivõrd me neist jagu saada jõuame, niivõrd mõistab ajalugu meid õigeks, ja rahvas ning ajalugu ütleb meile kord: Teie olete oma töö teinud.

Täna, 23. aprillil, asub Asutav Kogu oma tööle. 23. aprill on meie rahva elu sümboolne ja saatuslik päev, see on jüripäev. Tahame loota, et tänavune jüripäev uue lehekülje avab meie ajaloos ja uue ning õnnistusrikka ajajärgu alustab meie rahvale. /—/

Asutav Kogu. I istungjärk. Protokollid nr. nr. 1–27. Tallinn: Kirjastuse o.-ü. Täht, 1920. Veerg 5–12.