Sotsiaaldemokraatliku erakonna naispoliitikud kutsuvad üles tõrjuma naiste marginaliseerimiskatseid. Avalduse on kirjutanud Marina Kaljurand, Helmen Kütt, Heljo Pikhof, Katri Raik ja Riina Sikkut:

Tasapisi, kuid kindlalt, on Eesti liikunud ühiskonna poole, kus meeste ja naiste võimalused ennast teostada, ühiskonda panustada ja oma riiki teenida on aina võrdsemad.

Meie Riigikogus ei ole kunagi varem olnud nii palju naisi, kui on neid nüüd, ning esimest korda on meie parlamendis fraktsioon – sotsiaaldemokraadid –, kus on mehi ja naisi võrdselt. Kuigi saame rõõmustada 28 naise üle uues Riigikogu koosseisus, on see siiski napilt üle veerandi. Palju on veel minna.

Mõtlemapanev on aga tõsiasi, et esimest korda näib olevat oht sellel teel hoopis tagasi libiseda. Kui veel veidi aega tagasi arutlesime avalikult, kas triibulised nimekirjad valimistel, sookvoodid riigiettevõtete nõukogudes ning palkade avalikustamine võitluseks palgalõhega on võrdõiguslikkuse teel parimad lahendused, siis täna oleme olukorras, kus peame rääkima avalikkuses hoopis abordi kättesaadavusest ja kaitsma naistearste süüdistuse eest, et nende kutsetegevus on Hippokratese vandega vastuolus.

Jah, meil on Riigikogu, kus naisi on rohkem kui kunagi varem. Kuid sellele vaatamata peetakse  koalitsiooniläbirääkimisi viisil, kus mõnikord osaleb ka mõni naine.

Oleme jõudnud olukorda, kus uut koalitsiooni moodustavad mehed, kellele juhitud uudisteportaalis on öeldud: „Naised poliitikas on vajalikud, aga alati ei satu sinna just need, keda ootaks /…/. Poliitikasse tulevad peamiselt lastetud karjäärinaised, võrdõiguslased, äärmusfeministid, aborditoetajad, seksuaalsete vähemuste kaitsjad ja nii edasi.“

Kas kellelgi on optimismi, et võrdõiguslikkuse teemad järgmiste aastate jooksul üldse päevakorda jõuavad, kui tõenäolise järgmise koalitsioonierakonna esimehele kuuluvad sõnad: „Naine, kes ohverdab karjääri nimel oma fertiilse ea, saab maailma asjadest valesti aru.“ Ning talle sekundeerib erakonna aseesimees: „27-aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element.“ Kirsiks tordil on teise tõenäolise koalitsioonierakonna juhtivliige, kes nimetab naistevastasest vägivallast ajendatud pöördumist „kanakarja kambakaks.“

Tegelikult ju ei tahakski neid tsitaate meenutada, aga see retoorika pole ühekordne libastumine, vaid süsteemne vastuvõetamatute hoiakute taastootmine, inimeste vaenamine ja naiste aktiivsuse marginaliseerimine. See on ohtlik ning ohule tuleb reageerida.

Kõik eelnev võib mõjuda peletavalt, aga head naised Riigikogus ja naised Eestis – ärme lase ennast marginaliseerida, ärme lase ennast tasalülitada. Põhjust ennast kuuldavaks teha on täna rohkem kui kunagi varem. Meie hääl peab kõlama valjemalt kui kunagi varem.

Head naised! Poliitiline hetkeolukord võib olla meile paljudele suur pettumus, aga seda enam on vaja ühist pingutust. Sel nädalal alustab uus Riigikogu ja meie oleme teie jaoks olemas! Helistage, kirjutage, soovitage, mõelge kaasa, vaielge vastu või kiitke takka. Saame kokku, peame plaani, arutame uuesti ja teeme ära! Peaasi, et keegi ei otsustaks vaikida. Meie oleme järgmised neli aastat teie hääleks Riigikogus!

Me lubame, et järgmise nelja aasta jooksul ei lase me Riigikogus ilma võitluseta edasi liikuda ühelgi seadusel, mis oleks tagasisamm võrdõiguslikkuse teel. Me lubame, et jääme järgmise nelja aasta jooksul – olgu siis opositsioonis või koalitsioonis – hoolivaks, teadmispõhiseks ja lahendusi otsivaks, mitte vastuolusid õhutavaks. Sest meie jaoks igaüks loeb! Ka pärast valimispäeva.

Marina Kaljurand, Helmen Kütt, Heljo Pikhof, Katri Raik, Riina Sikkut