Lugedes Peeter Võsu arvamust, mis nõretas vanade aegade tagasiihkamisest, muutusin kurvaks. Eelkõige sellepärast, et põhjatallinlasena ei soovi ma hakata elama kiirteederägastikus, mida Võsu välja pakub. Sammud linnaruumis jalakäijatele oma koha andmisel on olnud head ning turvatunnet pakkuvad, kirjutab Joosep Vimm.
Tallinn on tõepoolest väike linn ning meie ummikud ei ole võrreldavadki nende suurlinnadega, millele Võsu viitab. Mulle meeldibki, et Tallinn on väike ja siin on endiselt paljudes kohtades hubast ja kodust tunnet. Küll aga paistab, et IRL kristliku ühenduse liige tahaks võtta Tallinnas kasutusele suurlinnalahendused, mis on mujal juba katsetatud ja läbi kukkunud – autosid on tulnud juurde, mitte ummikud ei ole vähenenud.
Tulin paar päeva tagasi just ühest nimetatud linnast – Stockholmist. Neil on väga hästi korraldatud ühistransport ja jalgrattateedevõrgustikust tuleks meil kindlasti eeskuju võtta. Eelmise sajandi keskpaigas on aga rootslased mõelnud samuti, et autodele tuleks rohkem kuue-kaheksarealisi maanteid kesklinna rajada. Tulemus on kõike muud kui inimsõbralik või meeldiv. Sealne eripära on võimaldanud osa sellest liiklusest maa alla suunata, aga linna läbivad ja lõhuvad endiselt suured magistraalid.
Lõikavad ja lõhkuvad magistraalid
Suured magistraalid lõikavad juba psühholoogiliselt linna erinevad piirkonnad teineteisest ära. Siinkohal ei arva ma, et autoteed üldse kaotada tuleks – loomulikult mitte, autoliiklus on paraku ilmselt jääv nähtus. Jalakäijana liikudes teeme aga kindlasti mitmeid valikuid sellest lähtuvalt, kas peame kitsal kõnniteel suure liikluse servas lootma, et miski meid märjaks ja poriseks ei pritsi või heitgaasipilv meid uimaseks ei tee.
Samuti tekitavad magistraalid barjääri muidu loomulikult kokkukuuluvate piirkondade vahele. Mõelgem kasvõi vanalinna, sadamapiirkonna ja Rotermanni kvartali peale. Kalaranna tn puhul on mul hea meel, et tegemist on rahuliku liiklusega kulgeva tänavaga. Praegu on selle ääres veel vähe valminud arendusi, kuid ehitamine käib ning peagi on tegemist elupiirkonnasisese teega. Kalamaja tuleks avada rohkem mereäärsetele aladele, Lennusadamale ja kaldajoonele, mitte tekitada kihutavate autodega kunstlikku barjääri ning müra- ja heitgaasideallikat laste mänguväljakute ja parkide serva.
Suure liiklusega läbiv magistral on Põhja-Tallinnas Sõle tänava näol olemas. Loomulikult on sellel linnaosal tulevikumure, sest arendusi kerkib kiiremini kui uusi liiklusskeeme suudetakse luua. Mina aga usun, et Tallinn peaks olema eelkõige inimestele, mitte autodele elurajoonide vahel kihutamiseks.
Jupiti võrgustik
Miks ei ole kõik rajatud kergliiklusteed ja laiad kõnniteed veel nii populaarsed, kui võiks tahta? Seda aga väga lihtsalt põhjusel. Tegemist ei ole tervikliku võrgustikuga, vaid üksteisest eraldatud juppidega. Näiteks Soo tänaval on jalakäijana meeldiv liikuda just täpselt tänava ühest otsast teise. Enne ja pärast seda tuleb taas sättida end kitsale ribale ning autoliiklusele teed teha.
Linna peab tunnustama, et miskit on tehtud linna jalakäija- ja rattasõbralikumaks muutmiseks. Üüratult palju on vaja veel aga ära teha, kuid siin ei ole lahendus aja tagasi keeramises ja jalakäijate tänavalt minema peksmises. Ummikud tekivad, sest aina enam inimesi valib üksi autos sõitmise, kuigi nii mõnedki võiksid parema tänavaplaneeringu ning ühistranspordivõrgustiku korral alternatiivseid liikumisviise kasutada. Peame investeerima rohkem sellesse, et need alternatiivid oleksidki atraktiivsemad.
Vaid turvalisus on inimõigus
Autoga ummikuvabalt uksest-ukseni sõitmine ei ole inimõigus. Turvalisus ja tervis seda on. Mina ei taha, et minu kodulinna tulevik oleks rohkem kiirust, rohkem maanteid, rohkem lämmatavaid gaase. Tallinna tulevik peab olema rohelisem ja turvalisem, sest nii on siin mõnusam elada. Seda ei saavutata linna kiirteedega lõhkumisega.
Linnaruum ei ole ainult ühest hoonest teise liikumiseks. Linnaruum on inimestele kasutamiseks ja see ei peaks olema ebaproportsionaalselt kaetud laiade asfaldist “lennuväljadega”. Nii et kui keegi küsib, kas administratiivselt saab otsustada, et autosid on liiga palju, siis jah, sest autosid ongi liiga palju.