Kui küsida, kes himustab Eestis kõige rohkem pensionisüsteemi teise samba lammutaja tiitlit, siis vastamine ei tohiks raskusi valmistada, kirjutab riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees .
Selleks meheks on aastaid kehtivat pensionisüsteemi kirunud Helir-Valdor Seeder. Viimati tegi ta seda oktoobri alul, tulles Isamaa nimel välja teatega, et teine sammas ei tule mitte ainult vabatahtlikuks muuta, vaid tulevikus ka ära kaotada. Isamaa esimeest ei takistanud kuidagi asjaolu, et Isamaasse kuuluvad ministrid ja riigikogu liikmed seda plaani ei toetanud.
Paradoksaalsel kombel kuulutas Seeder teisele sambale kadu ajal, mil valitsus saatis parlamenti ülimalt mõistliku seaduseelnõu, mis reformib teise samba kõige nõrgemat lüli, milleks on kohustuslike pensionifondide soovitust väiksem tootlikkus. Eelnõu, mis kärbib pensionifondide valitsemistasusid, annab vabamad käed investeeringute tegemiseks ja soosib fondide raha jõudmist Eesti majandusse, on üheselt suunatud tootlikkuse parandamisele. See seaduseelnõu on sisuliselt vastus igati põhjendatud kriitikale, mida on tehtud fondide madala tootlikkuse ja liialt suurte haldustasude kohta. Pakutud lahendused peaksid astuma jõusse juba 2019. aasta jaanuaris.
Võib ette ennustada, et Seeder vilunud poliitikuna kasutab pensionifondide eelnõu arutelusid riigikogus tribüünina, kus oma tõde kuulutada. Kuidagi ei tahaks olla tema erakonnakaaslase rahandusminister Toomas Tõniste nahas, kellel kõnealust eelnõu ja seega ka tänast pensionikorraldust homme kaitsta tuleb.
Kui teine pensionisammas selle sajandi alguses loodi, oli selle pikaajaliseks eesmärgiks panna inimesed riigi toel oma pensionipõlveks säästma. Tegu on mudeliga, mis toimib paljudes riikides. Me elame vananevas ühiskonnas, kus inimeste keskmine vanus aina kasvab ja kus tulevikuks säästmine on eriti kriitilise tähtsusega. Teise samba ärakaotamine ja kogumispensioni vabatahtlikuks tegemine tooks kaasa selle, et 20, 30, 40 aasta pärast on Eestis suur hulk eakaid inimesi, kes ei suuda oma väikese pensioniga ära elada ja kelle elementaarse toimetuleku tagamine tuleb siis tahes-tahtmata riigi kaela. Ühtlasi tähendaks teise samba ohverdamine ka sadade tuhandete inimeste petmist, kes on teise sambaga liitunud teadmises, et riik aitab neil pensionit koguda.
Eeskätt just Seedri kinnisideede tõttu ei liigu kuidagi edasi ka esimest sammast käsitlev pensionireformi eelnõu, millest oli palju juttu 2017. aasta talvel ja kevadel ning mida valmistati erinevate valitsuste poolt mitu aastat ette. Piltlikult öeldes on ta pannud jala ette ka sotsiaalkaitseministrile Kaia Ivale, kes selle eelnõu riigikogule esitas. Kuna rahvastiku vananemine koos tööealiste inimeste vähenemisega on kui viitsütikuga pomm meie peade kohal, kavandas valitsus seada sisse paindlikuma pensioniea ja siduda tulevikus vanaduspensioni ea oodatava keskmise elueaga ning panna alates 2037. aastast esimese samba pensioni suuruse sõltuma inimese töötatud aastatest. Seda selleks, et väiksemat ja keskmist palka inimesed saaksid ka tulevikus vähemalt samaväärset pensioni kui praegu. Paraku tuleb täna tunnistada, et see oluline seadus jääb riigikogu praeguse koosseisu poolt vastu võtmata, kuna minister Iva ja minister Tõniste erakonna esimees on selle vastu.
Skisofreeniline olukord valitseb seega Isamaa sees, aga mitte ainult seal. Ühtpidi võiks ju Seedri mõtteharjutused ning tegevuse tähelepanuta jätta ja tõdeda, et jäägu talle tema veendumused. Siin ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et tegu on ühe valitsuserakonna juhiga, kelle sõnal on oluliselt rohkem kaalu. Ainuüksi verbaalsed rünnakud pensionisüsteemi vastu külvavad usaldamatust ja vähendavad kindlustunnet.
On väga kahju, et Seeder on võtnud lausa kahel rindel ette ohtliku mängu tulevaste pensionitega. Samuti on põhjust karta, et Isamaa esimees rakendab teise samba likvideerimise oma isikliku valimisvankri ette. Tahaksin väga loota, et Isamaa erakonnana ei lähe nii vastutustundetu mänguga kaasa ega tee pensionisüsteemi lõhkumisest oma valimisratsut. Lõhkumine ja lammutamine võivad aastaid ülesehitatud pensionikorralduse kaosesse lükata. Eesti pensionisüsteemi saab ja peab reformima – tegema seda lähtuvalt ühiskonnas toimunud muutustest paindlikumaks ja töökindlamaks. Riigi kohus on anda inimestele tulevikuks kindlustunne, et neil ei tule vanaduses vaesuses vireleda.