Äsja riigikokku jõudnud uus muinsuskaitseseadus on suur samm, et omanike ja riigi koostöös säiliks ja saaks kenaks meile põlvest põlve edasi antud väärtused. Muinsuskaitseametist saab kultuuripärandiamet, mille ülesanne on nõustada ja rahaliselt toetada neid, kes soovivad meile kõigile olulist kultuuripärandit korda teha ja säilitada, kirjutab kultuuriminister Indrek Saar.

Mööda Eestit ringi sõites riivavad aeg-ajalt meie kõigi silmi laokile jäänud veskid, talu-, elu-, tööstus- ja muud hooned, peremehetuse või hooletu omaniku tõttu lagunevad mõisahäärberid ning muud ajaloolised ehitised. Kultuurimälestiste riiklikust registrist vaatab vastu ebamugav tõde: peaaegu kolmandiku ehitismälestiste juures on seisundimärge «avariiline» või «halb».

Näidata näpuga vaid omanike poole, keda on 135 000 ja süüdistada neid ükskõiksuses oleks ebaõiglane. Pole saladus, et ehitismälestise kordategemine nõuab muuhulgas ka raha. Lisaks veel pikka meelt ja teadmisi.

Ehitise riikliku kaitse alla võtmise otsust ei ole ju teinud eraomanik, vaid riik, kuna see on meie ühine väärtus. Seetõttu mõjub seesama riik hiljem iga liigutust kontrollides, ähvardades või eemalt näppu viibutades väiklaselt. Omanikku ei pruugi selline tegevus kuidagi aidata ning ega kultuuripärandi seisukordki sellest iseenesest paremaks lähe.

Uus seadus koos lisanduva ressursiga annab võimaluse muuta senise, nii mõnelgi juhul omanikule pigem negatiivse tähendusvarjundi omandanud muinsuskaitse palju enam konstruktiivselt nõu andvaks ning rahaliselt aitavaks partneriks. Jah, ka praegu kehtiv seadus annab omanikule õiguse saada nõustamist ja abi, kuid omanike seas tehtud uuringud näitavad, et see ei ole piisav.

Kultuuripärandiameti ülesandeks saab nõustamine, ennetustöö ja muinsuskaitse eritingimuste andmine. Ametile eraldatakse igal aastal täiendavalt 1,4 miljonit eurot selleks, et hüvitada omanikele osaliselt uuringud ja muinsuskaitseline järelevalve. See kõik aitab omanikel pärandit teadlikult taastada ja korras hoida.

Uuringud näitavad, et üha enam ELis reisijaid märgib kultuuripärandit kui peamist tegurit reisisihtkoha valikul. Turismi panus ELi SKTsse on kaugelt üle 400 miljardi euro.

Kultuuripärandi säilitamine läbi aegade on meie ühiselt võetud põhiseaduslik ülesanne. Kõige paremini säilivad sellised ehitised, mis on kasutuses. Paljud tublid eraomanikud on võtnud meie ühise kultuuripärandi säilimise oma südameasjaks.

Nii on meil kümneid mõisaid, sadu kirikuhooneid, tuhandeid talusid ja muid rajatisi, mille omanikud on kenasti korda teinud. Tihti ka siis, kui need ei ole olnud riigi kaitse all. Nad on teinud seda lihtsalt sellepärast, et neid saadab missioonitunne taastada kaduma kippuvat aja lugu ning hoida selle kaudu meie identiteeti. Tänu sellele on need nüüd rõõmuks möödujatele ja muidu asjahuvilistele ning säilivad ka tulevastele põlvedele.

Korras ja toimiva kultuuripärandi mõju kandub väga tugevalt üle ka kõigisse majandussektoritesse. ELi statistikale tuginedes moodustas rajatiste renoveerimine ja hooldamine mõne aasta eest peaaegu kolmandiku Euroopa Liidu ehitustööstuse koguväärtusest.

Uuringud näitavad, et üha enam ELis reisijaid märgib kultuuripärandit kui peamist tegurit reisisihtkoha valikul. Turismi panus ELi SKTsse on kaugelt üle 400 miljardi euro. Sellest väärtusahelast osasaamiseks peab meie kultuuripärand olema korras – vanad lossid, kirikud ja mõisad, ka taluhooned.

Uus muinsuskaitse seadus on ilus kingitus Eesti Vabariigi 100 aasta juubeliks ning sümboolse väärtusega praegusel Euroopa kultuuripärandiaastal. Kuid kõige olulisem on, et uus muinsuskaitseseadus aitab kaasa sellele, et meie kultuuripärand säiliks.

Riigikogul seisab ees töö, et seaduses saaksid parimasse võimalikku tasakaalu soovid ja võimalused – et meie armas ning rikkalik kultuuripärand oleks selle abil võimalikult hästi hoitud ning aktiivses kasutuses.