See on loomuvastane ja Euroopast vaadates kummastav, et väetile inimesele hädavajalik hooldus sõltub tema laste ja lastelaste majanduslikust toimetulekust. Pensionist peaks piisama, et eluõhtul end väärikana tunda, kirjutab Riigikogu liige Heljo Pikhof.
Meie kiirelt vananeva rahvastikuga ühiskonnas saab õendusabi ja hooldust, sageli elukestvat, aina rohkem püsiva tervisekahjustusega inimesi, kes ise endaga toime ei tule. Kord näeb paraku ette, et statsionaarse õendusabi haiglas või osakonnas võib haige viibida kuni 60 päeva ja vajaduse korral saab taotleda pikendust. Tegelikult kirjutatakse ta välja märksa kiiremini.
Õendusabi on meil tervishoiuteenus, mida rahastab haigekassa. Patsiendil või ta omastel tuleb mõnes paigas statsionaaris siiski juurde maksta, tartlastel mitte. Sappa seadmiseks peab olema meditsiiniline näidustus, arsti saatekiri. Oma järge ootab pidevalt palju hädalisi.
Mis saab aga edasi siis, kui patsient on haiglast välja kirjutatud?
Kes läheb koju, kes hooldekodusse, mõnel juhul viiakse haige isegi ühest raviasutusest teise, et kinni pidada keskmisest voodipäevade arvust, mis on kirjas lepingus haigekassaga.
Üks süsteem saab oma tööle juti alla tõmmata: edasine ei ole enam tema vastutusala. Üldhooldusteenuste korraldamine on omavalitsuste ülesanne. Jah, tervishoiuasutus võib ju eeldada, et hooldekodus tehakse samu toiminguid, mis haiglas. Asjatu lootus! Enamikul hooldekodudel ei ole kohustust ega ka võimalust võtta palgale tervishoiutöötajaid, hooldajatel ei ole õigust ega oskusi täita õe ülesandeid, hooldajaid endidki ei jagu, saati siis selliseid, kes teeksid oma rasket tööd südamega.
Valdavalt puudub hooldekodudel ligipääs tervise infosüsteemile, seega ei liigu tervishoiuasutuste andmed patsiendiga kaasa isegi siis, kui hooldekodus töötab paberitega meedik. Ja lepingud ei võimalda koduõel teha hooldekodudesse päevast päeva vajalikul hulgal visiite.
Kas hooldekodud on kõige arukam lahendus?
Et aga nende asukate tervisehädad enamasti suurenevad ja ägenevad, näebki kiirabiautosid alatihti hooldekodude vahet saalimas. Kas see on kõige arukam lahendus?
Teame ka seda, et meil ei jätku hooldekodukohti kaugeltki mitte kõigile, keda kodus hoida enam kuidagi ei kannata – ehkki seitsme aastaga on hooldekodude elanike arv peaaegu kolmandiku võrra suurenenud (mullu oli neid ligi 7900). Tartus on praegu puudu üle paarisaja koha.
Kesksuvel küsiski Tartu linnavalitsus oma kirjas sotsiaalministeeriumile, sotsiaalkindlustusametile ja haigekassale selgitust tolle kahe süsteemi vahele jääva halli ala kohta ehk milliseid võimalusi näeb riik abistamaks inimesi olukorras, kus hooldekodud keelduvad vastu võtmast ulatuslike tervisehädadega haiget, kelle lähedastel aga puuduvad oskused ja võimalused vajalikku ravi ja hooldust tagada.
Jah, ühest vastustest võis küll välja lugeda, et omavalitsustele ei tohiks hoolekande ja sotsiaalteenuste korraldamine olla midagi uut: võimalus arendada vajalikke teenuseid piirkonna oludest lähtuvalt on neil olnud juba aastaid, Eesti taasiseseisvumisest peale. Asi just selles suuresti ongi, et vanaviisi enam ei saa – selleks on mahud liiga suured, info liikumine ülearu vaevaline ja teenused üha kallimad.
Hooldekodukoha maksumus on Tartus ümmarguselt 900 eurot kuus, aga mujalt Eestist on näiteid tuua ka tükk maad soolasemate hindade kohta. See on loomuvastane ja Euroopast vaadates kummastav, et väetile inimesele hädavajalik hooldus sõltub tema laste ja lastelaste majanduslikust toimetulekust. Pensionist peaks piisama, et eluõhtul end väärikalt tunda.
Sotsiaaldemokraatide ettepanek on luua süsteem, mis katab kõigile hooldekodu kohta vajavatele eakatele puudujääva rahalise vahe ja tagab vajaliku hooldekodu teenuse mahu kõikjal Eestis
on seisukohal, et ka hooldekodus elades peaks inimesele kätte jääma vähemalt 10 protsenti tema pensionist. Paraku on meil keskmine vanaduspension umbes 440 eurot kuus. Sestap on Euroopa Komisjoni aruanne mitu korda eraldi välja toonud meie hooldekodude alarahastatuse, kohtade nappuse ja hinnataseme ning keskmise pensioni suhte.
Põhilises olid Tartu päringu adressaadid siiski linnaga ühte meelt: hooldekodude tervishoiuteenuseid tuleb senisest paremini reguleerida, välja tuleb töötada ka tervishoiu ja hoolekande valdkonna ülene hooldusvajaduse hindamismetoodika. Vähe sellest – pikaajalise hoolduse korraldus tervikuna vajab riigi tasandil läbivaatamist, tõdeb sotsiaalministeerium. Millest muust on siis rääkinud!
Kui tahaksin nüüd üles lugeda kõik need juba peetud kohtumised eri ametkondade ja esindusorganisatsioonidega ning praegu käsiloleva – kogutakse kirjalikke ettepanekuid ja arendatakse katseprojekte ning veel ootavad ees töörühmade loomine ja memorandumi koostamine valitsusele selle kohta, mille poole riik peaks lähiaastatel liikuma hakkama, – siis kuluks mul sellele pool leheruumist.
See ei ole läbinisti irooniline nending, see näitab ühtlasi, et valdkonna valupunktidele on pihta saadud.
Ainus häda on selles, et inimesed – ei vanad ja haiged ega nende lähedased – ei väsi oma Kolgata teed käies projektipõhiselt. Niikaua kui riigimasin jõuab selgusele, kuhu liikuma hakata, jõuab kuri saatus kümnetel ja kümnetel abivajajatel tooli alt ära tõmmata.
Meil on nii väike riik, et äkki annaks kuidagi lihtsamalt asju ajada, teha ära ainult pool eurorehkendusest, kui õpetaja Laurilt mõtet laenata. Teha see-eest täie tahtmisega, mitte paberile, vaid üksteisele silma vaadates.